Kertu

Eile õhtul käisime vaatamas, pr Sehkendajaga koos. Algas kõik nagu süütu meelelahutus – kohvik ja jututund.

Aga kinos võttis asi teise pöörde. See pole enam see meeldib-ei-meeldi-teema. Filmide puhul, mis mõjuvad, ma olen varem ka hakanud järsku lõhnu tundma. Et tunnedki, kuidas lõhnab Villu kodu, kuidas lõhnab küla jaanitulel või haiglas.

Oh, ja see armastus. Kuidas see kohe tuleb ja tabab ja pääsu pole.

Muidugi saad mõistusega aru, et Kertu isal oli õigus, kui ta kirjeldas Kertu ja Villu lapse tulevikku. Kas just ses mõttes, et lapsest saab lollike, keda teised kividega pilluvad,aga laiemalt. Selline vastikult realistlik tulevikuprognoos. Sest joodik jääb joodikuks, ullike ullikekeseks, vägivaldur vägivaldseks, ja vähihaiged surevad. Vähemalt päris maailmas. Nii et muinasjutuliselt helge lõpp saab olla vaid hetk.

Aga vähemalt oskasid Villu ja Kertu oma hetkest rõõmu tunda.

Tervest saalitäiest nuttalöristajatest hoolimata.

Kes on näinud, palun öelge, kas ja kuidas te sellest filmist üle saite.