Tugigrupp teismeliste poiste vanematele

Seekordsel kuuenda klassi lastevanemate koosolekul olid osalemas peamiselt poisslaste vanemad.

Ta ju ei räägi kodus midagi! kostus pea ühest suust.

Õnneks selgus, et kõik oligi endiselt hästi. Kuigi lapsed kaebavat õpetajalegi imelike nõudmistega vanemate üle. Üks olevat käskinud vaiba sirgu tõmmata, teine jälle õhtul koti kokku panna.

Imelik küll, koolis olevat nad silmapaistvalt soliidsed, intelligentsed lapsed (matemaatikaõpetaja iseloomustus klassile).

Koosolekul oli ka (poisslaste) vanemaid, kes polnud veel kuulud sõnu mikromootor ja tiivik. (Ja need olid needsamad vanemad, kes kuus aastat tagasi, kõige esimesel lastevanemate koosolekul kurtisd siirast muret: matemaatika vihikul pidi roheline paber olema, aga sellel rohelisel, mis meie leidsime, olid pardid peal!)

See oli otsekui mingi ühise mure käes oleva tugigrupi kogunemine.

Noh, nädalavahetusle Oomipoes näeme! kõlas reibas hüvastijätt.

Kodus leidsin kuuenda tsee õpilase pesuresti taga olevalt madratsilt. Ta oli varjunud anorakikapuutsi, telefoni ning ristatud põlvede taha.

Kooli kohta käivate küsimuste vastused olid heal juhul ühesilbilised, halvemal juhul mühatused. Ainus kord, kui mulle vastati peaaegu, et isegi lausega, oli siis, kui ma lootuse kaotanuna küsisin, et kas ta eelistaks olla ematu orb, kellel pole sellist mõistmatut lapsevanemat.

Ei, ei taha! vaatas mu poeg mulle otsa, pilk täis üllatust. Kust emal küll sellised imelikud mõtted?