Esimesed koolipäevad

P1050399 Niisiis, kodus on kolm koolilast. Kõik on päris rõõmsad.

Väikevenna koolialguseks rivistus üles terve pere. Väikevend sai aabitsa ja pinginaabri ja asus õppima 1.B-s. Tore on see, et on tunnid, magama ei pea ja koolisööklas pole veel oliive pakutud. Ei meeldi see, et hindeid ei panda – õde-vend on saanud kahepeale juba neli viit, aga temal pole veel niipea lootustki. See-eest on juba homme esimene inglise keele tund. Hoolimata Suure Venna hoiatustest tundus Väikevennale ka tantsutund väga muljetavaldav. Kuna kooliaktusel olid tantsinud kaks pisut suuremat koolivenda kaabuga härrasmeeste tantsu, loodab Väikevend, et ka tema saab selle selgeks. Mureküsimuseks jäi vaid kaabu – äkki peab see endal kaasas olema? Koolikoti pakkimise vastu värske jüts erilist huvi ei tunne ning peale kooli kiirustab sõpradega õue mängima.

Suurel Vennal on mitmeid uusi õpetajaid. Näiteks kehalise õpetaja oli enesetutvustuseks kasutanud suurema osa tunnist. Kui kõik poisid olid rivis ära kuulanud ta kõigi võimalike jooksudistantside isiklikud rekordid, ei pääsenud poisid ikka veel staadionile, sest seepeale täpsustanud härra: aga tegelikult olen ma hoopis ujuja. Ajalooõpetaja – samuti meesterahvas, olevat poisi sõnutsi soovinud aga klassi oma ühetoonilise jutuga hüpnotiseerida. Aga valdav osa õpetajaid olevat väga toredad. Eriti meeldib talle saksa keel. Ka trennis lisandus kolmele palliõhtule poisi suureks rõõmuks kord nädalas üldfüüsiline, nii et ainus murettekitav asjaolu on trennivaba neljapäev.

Kõrreke valitud viimati klassivanemaks ning tal on mitmeid uusi loodusaineid mitme uue õpetajaga. Ka vene keele õpetaja tuli uus. Muusikakoolis alustab ta sellest õppeaastast üldklaveriga, õpetajaks Mamma isiklikult.

Väikevend tegi ka täna ära oma esimese koduse ülesande, värvis pildi aabitsa töövihikust. Õnneks on meil ikka seesama Anna ja Aadama aabits, nii et õele-vennale jagub äratundmisrõõmu. Suure Venna esimestest koolipäevadest polekski justkui eriti palju aega möödunud. Tore, et ma siis juba kõik tähtsad asjad kirja panin, poisil endal oli täna väga lõbus. (Kahju, et mul Kõrrekese esimese klassi kohta midagi kirjas pole, sest inimmälu on teatavasti väga valikuline. Nimelt on minul meeles, et tüdruk oli justkui päris tubli ja iseseisev õppija, Kõrreke seevastu mäletab, et ma muudkui pahandanud ja käskinud kustutada.)

Üldiselt on mul tunne, et me hälbime siin kõik peavoolust, sest kooli üle ei kurda keegi.