Elust, kohvist ja muidu õppimisest

Meie peres lähevad neli liiget viiest hommikul kooli – ainult kass jääb koju magama, sest kõigi koolis olles pole tal võimalik olla lakkamatult valel pool ust – ja et midagi niisama, meeleavalduse mõttes teha, selleks on kassid liialt pragmaatilised.

Niisiis, esimesel poole argipäevast kõik on koolis. Suur Vend eelmisel nädalal kaks päeva puudus (haiguse tõttu) ning neid haavu lakume siiamaani. Ma olen pidanud juba õpetama matemaatikat (mida ma eriti ei oska) ning saksa keelt, mida ma kah eriti ei oska. Ülikooli ajal tegin ma küll saksa keeles vist arvestusegi, kuid see nädal on vist esimene kord, kui mul peale viimast arvestust ka saksa keelt vaja on läinud. Jajah, saksa keelt on vaja õppida siis selleks, et sul oleks võimalik seda oma lapsele õpetada. Üldiselt olen ma kõik unustanud. Nii matemaatika kui ka saksa keel meenuvad otsekui mingi kauge unenägu, kus oli kahtlemata mingi oma sisemine loogika, aga see justkui ei taha meenuda. Aga eks unenägudelgi on teinekord järjed. (Umbes nagu Autod 2 või Jääaeg 4.)

Väikevenna koolipäevad algavad ja lõppevad veel kenasti käsi minu pihus. Mõnikord otsib ta mind vahetunnis kallistamiseks üles. Viimaseid päevi kuueaastane koolipoiss, nagu ta meil on. Koolikotigi unustas üleeile kooli, garderoobi. Kodused ülesanded on ka, näiteks aabitsast lehekülg ilmekalt lugeda. Õnneks sel päeval, kui aabits koos kotiga kooli ununes, midagi õppida polnud.

Kõrreke õpib muidugi iseseisvalt, nagu ta seda alati teinud on. Kurdab ainult, et taskuraha saab ruttu otsa, kuna ta peab selle eest ise riideid ka ostma. Enda arvates olen ma talle küll nii viimase poole aasta jaooksul ainüksi teksaseid vähemalt kolm paari ostnud, ning edevad kingad valisid nad viimati koos isaga, kuid ilmselt on see kõigest vaid piisake vajaminevast rõivaste hulgast. Ja ema, meil on ju NII erinev maitse! Häda ja viletsus on silmaga näha – ning raha kulub samuti palju. (Võiksin loosungile kahe käega alla kirjutada.)

Seevastu käisime Suure Vennaga mõni päev tagasi poes, et ta saaks osta Väikevennale kingi ja kanda viimased sünnipäevarahad arvele. Seda ta ka tegi, ning lisaks tegi ka mulle kohvi välja! Meenus Mamma, kes alati sellistes küsimustes on hoidnud ah-mis-nüüd-mina-joont. Mina seevastu tundsin, et olen kaheteist aasta ja ühe kuuga oma capuccino ära teeninud küll. (Ainult nii kaua pidingi seda Suure Venna sünnist arvates ootama!)