Puhkuse viimased päevad

P1050321

Tänavune, valdavalt päikeseline ning kaunis puhkus kulmineerus kuldlõikena – kasutan terminit loomulikult humanitaarile omase vaba käega – viimases paaris päevas. Pidu, traumapunkt, jonn, rõõm, seened, smurfid, õunad, McDonalds ning kukkumine nõgestesse.

Eilsel päeval vaatasime ära smurfifilmi, ma tegelikult olen juba ligemale aasta suutnud ise lastefilmidest kõrvale hoida. Aga noh, mõni aeg tagasi sai lubatud, et tulen sedakorda kaasa ja nii me tegimegi täismängu, s.t peale kino läksime veel Mäkki ka. (Ainult popkorni ma siiski endale kindlaks jäädes ostma ei hakanud.)

Õhtul, peale korvpalli linnalaagrit, tõmbas Väikevend rulluisud jalga. Kogu see lastekamp oli päris vahva vaadata, kõigil rattad all ning lõbu laialt. Kuni kohutava kisani, millega naabriplikad ukse taha jõudsid.

Naabripoiss A oli Väikevennale otsa kukkunud, ja nii, et tema rulluisu pidur oli Väikevenna põlve alla suure haava tõmmanud. Ma olen kuulnud Väikevenna suust igasugust kisa, aga sellist veel küll mitte. Puhastasin haava, niipalju kui Väikevend lubas ning sõitsime traumapunkti.

Ma polnudki seal juba üle nädala käinud – Suure Venna pöidlajamast oli möödas pisut rohkem kui nädal, Kõrrekse varbast üle kahe nädala. Nii et nüüd võib koolivaheaja tegevustest maha tõmmata trauamapunkti külastuse kõigi laste nime juurest. Tehtud! Esmalt ootasime poolteist tundi – mitte keegi arsti juurde ei pääsenud, ainult inimesi tuli järjest juurde. Tundus, et kõik need, kes Tartu laulukaare all isamaalisi laule ei laulnud, kogunesidki kõik EMOsse. (Ehk oleks siiski pidanud esimese ürituse plaani võtma?) Lõpuks sai haav teibitud ja Väikevend koju õhtust sööma.

Taasiseseisvumispäeval seeneleminekule olin ma juba ammu mõelnud. Suutsin pesakonna suviseid rütme arvesse võttes päris varakult – umbes üheksa ajal – koos toidukoti ja korvidega autosse lastida. Oma lapsepõlvest mäletan, et seeneleminekuks tuli tõusta enam-vähem öösel, sest kui Mamma autoaknast nägi, et mõni seeneline on temast ette jõudnud, oli ta kindel, et käigu võib ebaõnnestunuks lugeda.

Täna oli küll teisi seenelisi. Aga õnneks oli ka seeni. Ja absoluutselt suurepärane ilm. Kõrreke liipas oma ortoeedilise sandaaliga omi radu, et nautida seentega omaette olemist. Mina võtsin poisid sappa. Väikevend tüdis varsti kukeseentest ja otsustas korjata mustikaid ja pohli. Ta täitsa korjas neid, kuigi sõi suurema osa juba metsas ära. Ülejäänud keskendusid kukeseentele. Ega me väga kaua ei korjanud, ehk nii kaks tundi enne piknikku ja siis veel Kõrreksega piknikuplatsi ümbrusest nii kolmveerand tundi.

Ärasõidule asutades tuli mulle taas lapsepõlv meelde. Nagu Papa kunagi Mammale ütles: Sa nagu ei saa kohe ühtegi seent metsa jätta!, tegin ka mina viimase tiiru auto ümber, plätud juba jalas ning autovõtmed pihus. Ma leidsin muuseas veel päris mitu kukeseent! Nüüd on küll vist kõik kaasas, nentisin kui kohvitermoseid, prügikotti, kummikuid ja seenekorve pagasiruumis loendades.

Juba poolel teel koju helistas Suurele Vennale sõber ning kutsus kalale. Nii ta siis kodust minema kiirustas.

Puhastasin ära kaks ja pool kilo kukeseeni, tegin korda kuivainete kapi, puhastasin soojuspumba ning küpsetasin oma aia õuntest koogi. Olgu see siis taasiseseisvumisele või viimasele puhkusepäevale mõeldes. Koogisöömise ajaks jõudis Suur Vend koju ning ka Väikevend nõustus oma rullid alt võtma.

Õhtul duši alla minnes oli Väikevend äärmiselt tähtis, kui ma ümber haava toidukilet mässisin. Õige suvi jätab ikka kehale mõned armid, vähemalt kui oled kuueaastane.

Meeleolukas ning rõõmus puhkus oli!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s