Tood tagasi lamba, kitse ja lapse

Õhtu, tagasi tood kõik, /…/ tood lamba, tood kitse, tood emale tagasi lapse.

See on vana luuletus, mille read eesti keeles ju nii kenasti kõlavad kirjanik JK* luulekogus.

Täna on see õhtu, kui kõik on jälle kodus ja koos.

Eile tuli Väikevend Vanaema juurest. Siis mina koolituselt. Täna pidi tulema Suur Vend. Aga et treeneri väikebussi kohad olid selleks ajaks jagatud, kui mina oma reisilt tagasi jõudsin, siis selgus, et seisukohast koju toodagu! vist siiski ei piisa ning tuleb ise oma laps Käärikult koju toimetada. Hüvasti, ühepajatoit, mida ma lootsin mõnusalt teha, alustades rattaga turuleminekust.

Käärikule jõudsime me Väikevennaga ennelõunal. Ehk oleks parem, kui ma oleks pisut hiljem tulnud. Poiste toa kultuurkiht väärinuks arheoloogilisi kaevamisi. Treener leidis limonaadi- ja spordijookide taarast, krõpsupakenditest ja -purust, jäätisepaberitest, päevatekkidest ja veel määramatust massist vilunult üksikuid sokke ja püüdis tubadele enne üleandmist vähe viisakamat ilmet anda. Taaskord tuli meelde kirjandusparalleel – nii kirjutas JK** oma mälestustes, kuidas proua E enne koduabilise tulekut oma lapse toale viisakamat väljanägemist andis…

Poisid ja ka Väikevend teiste seas sõid lõunat. Tähendab, Väikevend sõi umbes seitse fusilli-jupikest ning tervelt pool magustoitu. Sõitisme koju, võtsime enda juurde autosse veel ühe poisi. Mul oli hea meel näha, et ta oli Tartusse jõudes veel elus, sest vahepeal ma tõesti kartsin, et Väikevend on ta surnuks rääkinud.

Kodus kadus Suur Vend kadus kiiresti ülakorrusele pooleli jäänud Harry Potterit lugema, Väikevend tuppa ei tulnudki, sest kohalik lastekamp oli tänaval juba aktsioonis.

Kojutulekute juures on tore, et lapsed söövad justkui paremini. Õhtuks tehtud õunavormist jäi vaid pisike kribal ning isegi värske Paadi pagari leib söödi peaaegu tervenisti ära. Lisaks veel mitu kaussi müslit ja aiast õunu. (Vähemalt kui ma nad tuppa tõin, südamed välja lõikasin ja filmivaatamise kõrvale pihku pistsin). Vahepeal vaadatasid nimelt mõlemad vennad koos naabripoisiga ära Detsembrikuumuse, millele filmi omanik (ikka seesama naabripoiss) lisas ka võluva ajalootunni.

Hiljem läksin mina ujuma (nad keegi ei viitsi eriti minuga kaasa tulla!), Suur Vend oli vahelduse mõttes tugitoolisportlane ning Väikevend mängis naabrilastega aias kaugushüpet – paraku avastasin selle, et püksid olid jäänud päevasest käigust vahetamata, alles siis, kui lapse tuppa kutsusin.

Õnneks pole pesumasina täissaamisega probleeme. Kuna Suure Venna hiiglaslikus spordikotis oli must pesu segamini puhtaga ning lisaks ka jalanõudega, võin Väikevenna püksid kasvõi kolm korda läbi pesta.

Augustiöö erilist malbust ei vähenda isegi teadmine mustast pesust ega asjaolust, et puhkuse lõpuni on jäänud vaid loetud päevad. Martsipanõunad on valmis, ma olen kodus, mu lapsed on kodus. Puhas luksus.

*Täisnime ei kirjuta ma siinkohal mitte austuse puudumisest, vaid vastupidi. Minu söön-vorsti-kammin-pead-postitus (Kaamos rules!-i -mäletate? määratlus) on vaevalt midagi, mis otsingumootoris vastavas seoses välja peaks tulema. Aga vastav luulekogu on mu väga ammuste lemmikute seas küll. (See olgu siis siinkohal tsitaadi seos ja põhjendus.)

**Vt eelmist selgitust. Täpsustus: tegu on initsiaalidest hoolimata erinevate kirjanikega. Kuigi ka siinkohal viidatu on minu isiklik lemmik.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s