Tee iseseisvuse juurde

Meie laste tee iseseisvumise suunas on ikka alanud kohalikust raamatukogust, kodust pisut vähem kui kilomeetri kaugusel. Väikevend ei erine ses suhtes õest-vennast. Ka tema alustas mõni aeg tagasi raamatukogus käimist. Rattaga ma teda küll veel üksi ei luba, aga jala küll. Raamatukogus saab teatavasti iga päev tund aega arvutimänge mängida. (Mõnikord laenutab ta ka filme, ajakirju või raamatuid.)

Täna hommikul kauples ta end auto peale, mina olin just kodust trenni minemas.

Tagasi ma võin väga hästi ise tulla. Siis on tee allamäge. Aga kodust raamatukokku pean ma vantsima. Siis ma mõtlen mõne laulu välja. Mul ei ole eelmine enam päris hästi meeles, aga umbes nii: “Ma olen nii üksildane ja korjan kastanimune.” See ei läinud päris riimi, aga nii võib ka, eks? Kuidas seda inimest nimetatakse, kes niimoodi kirjutab?

See, kes lihtsalt kirjutab, on kirjanik, aga see kes luuletusi kirjutab, on luuletaja.

See on umbes siis nagu valetaja!

Teeristil läks Väikevend autost välja, ületas kenasti ülekäiguraja ja astus väärikal sammul raamatukokku.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s