Tee iseseisvuse juurde

Meie laste tee iseseisvumise suunas on ikka alanud kohalikust raamatukogust, kodust pisut vähem kui kilomeetri kaugusel. Väikevend ei erine ses suhtes õest-vennast. Ka tema alustas mõni aeg tagasi raamatukogus käimist. Rattaga ma teda küll veel üksi ei luba, aga jala küll. Raamatukogus saab teatavasti iga päev tund aega arvutimänge mängida. (Mõnikord laenutab ta ka filme, ajakirju või raamatuid.)

Täna hommikul kauples ta end auto peale, mina olin just kodust trenni minemas.

Tagasi ma võin väga hästi ise tulla. Siis on tee allamäge. Aga kodust raamatukokku pean ma vantsima. Siis ma mõtlen mõne laulu välja. Mul ei ole eelmine enam päris hästi meeles, aga umbes nii: “Ma olen nii üksildane ja korjan kastanimune.” See ei läinud päris riimi, aga nii võib ka, eks? Kuidas seda inimest nimetatakse, kes niimoodi kirjutab?

See, kes lihtsalt kirjutab, on kirjanik, aga see kes luuletusi kirjutab, on luuletaja.

See on umbes siis nagu valetaja!

Teeristil läks Väikevend autost välja, ületas kenasti ülekäiguraja ja astus väärikal sammul raamatukokku.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s