Kui ma vahepeal ära käisin

Orav tõmbas ninaga ja ronis halba aimates puulatva. Käpp otsmikul, uuris ta väga tähelepanelikult ümbrust. Midagi oli valesti. Puu otsast ei paistnud ei Eiffeli torni, pikka läikivat jõge ega väikeseid munakivisillutisega Pariisi tänavaid.  Üksnes sajad ja tuhanded jalgrattad veeresid kanaliäärsetel tänavatel kaldus piparkoogimajade vahel. (Kairi Look, Leemuripoiss Ville teeb sääred.)

Picture 195

Just selline koht!

Hoidu jalgratta eest!

See olgu Amsterdamis liikudes igaühe lipukirirjaks! Jalgrattaga sõidavad seal kõik, east olenemata, juuste lehvides (sest kiivrit ei kanna küll keegi). Enamasti rattateedel. Aga kui rattateel ei saa, siis sõidu- või kõnniteel, ja kui sa ei taha ratta alla jääda, hüppad lihtsalt kiirest eest. Lapssõitjad võisid olla rattatoolis või hoopis pakiraamil või kõlgutada lenksul istudes jalgu. Kõige ägedamat jalgratast, oreljalgratast, nägin Rijksmusemi juures.

Picture 047

Nagu Jaan Tatikas ise oleks leiutanud! Oreljalgratas, loomulikult.

Vaata pilte!

Rijksmuseum läbi lillede ja üle kanali

Rijksmuseum läbi lillede ja üle kanali

Mina käisin pilte vaatamas kahes kohas: Rijksmuseumis ja Van Goghi muuseumis. Need asuvad muusesas lähestikku ka. Van Goghi muuseum meeldis mulle eriti. Päevalilled ja iirised ja õitsvad mandlipuud. Imepärane on näha neid pilte, mida lapsena ema kunstiraamatutest korduvalt vaadanud oled. Nad ongi päriselt olemas ning ripuvad sust parasjagu meetrikaugusel, pintslitõmmeteni nähtav ja (teoreetiliselt) käegakatsutav. Van  Goghi muuseum oli kõige tõhusama turvakontrolliga (kotisisu tuli ette näidata ja vihmavari riietehoidu ära panna) ning kõige ahvatlevama muuseumipoega. Ega ma kõigile ahvatlustele ei suutnudki vastu panna ja ostsin endale käekoti ning Kõrrekesele kõrvarõngad. (Hea vähemalt, et mul ainult üks tütar on!)

Rijksmuseumis käisin ka teisel korral veel. Huvitav on näiteks kogeda, kuidas mõjuvad ühed ja samad pildid tühja ning täis kõhuga. Öise vahtkonna ees oli ka päevane vahtkond, mille moodstasid sunniviisil kohaletoodud kooliõpilased, kes kannataval ilmel arvutimänge mängisid.

Picture 044

Öine ja päevane vahtkond. Rijksmuseum, Amsterdam

Tore avastus oli Hendrick Avercamp. Selline Hõbeuiskude Holland! Toredad, elurõõmsad pildid.

Hendrick_Avercamp_-_Winterlandschap_met_ijsvermaak

Imeilus pilt. Kui aus olla, siis siinne variant ei kuulu isegi koopia mõttes mulle.

Raha. Palju raha!

Minu Amsterdami raamat  oli see, mis juhtis tähelepanu hollandlaste osavusele teenuste väjamõtlemisele ning selle eest raha sissekasseerimisele. Tahad vaadata kirkus fotonäitust? Kaksteist eurot! Tahad minna sama kiriku torni? Kõigest kaheksa. Jootrahatopsid igas võileivakioskiski, ülla sildiga for staff education.

Picture 074

Võileivad ja vahvlid

Siin barbarite pesas võime vabalt surnuks nälgida! Tea, kas neil siin üldse midagi söödavat leidub. (Kairi Look, Leemuripoiss Ville teeb sääred.)

See, et hotellis saad hommikul endale värske saia või kukliga võileiva teha, pole ju iseenesest paha. (Putru oleksi palju oodata.) Niisiis – hommikuks võileib. Pealegi, juust on seal tõesti maitsev. Lõunaks pakutakse samuti igal tänavanaurgal võileibu. Sedakorda sooje. Ja õhtuks – kuidas oleks ühe väikese võileivaga? No tegelikult on see liialdus. Vahvleid saab ju ka igalt poolt!

Picture 052

Vahvel teel Rijksmuseumist Van Goghi muuseumi

Sebrad ja ahvid

Kui nad lõpuks koju jõuavad, küsib Janneke isa käest. “Kes sebrasid triibuliseks värvib?” “Mitte keegi. Nad ongi triibulised,” ütleb isa. “Tõesti või?!” imestab Janneke ja on pisut pettunud. Ta oleks väga tahtnud ükskord vaadata, kuidas sebrat värvitakse. Kuidas üks mees suure pintsli ja värvipotiga sebrat triibuliseks värvib. Kuid sellele vaatamata – loomaaias oli igatahes vahva. (Annie M.G. Schmidt Jip ja Janneke)

Picture 147

Loomaaed on Amsterdamis tore, seda teab iga inimene, kes on lugenud kohalikku rahvuslikku tüviteksti Jip ja ja Janneke. Sbra triibuvärvijat ei näinud mina ka. Aga nägin näiteks siga, pingviini ja leemurit. Loomad olid inimestele lähedal, vahepeal jooksid niisama ringi ka. Nii lapsed kui loomad – ja ühes ahvimajas hüppasid mõned isendid üle sinu pea ning hiired siblisid pisikestes urgudes jalgade juures.

Picture 106

Zooloogiamuuseumi osa meenutas kangesti Tartu oma. Topised, luukered ja stendile kinnitatud sitikad. Kõrged laed ja ajaloolise tolmu lõhn lõid vastupandamatult nostalgilise atmosfääri.

Atlas vaatab kuningalossi
Nende suureks jahmatuseks liigutas kivist Atlas end. Ta ohkas sügavalt ja tõstis suure maakera pea kohale, otsekui tahaks selle alla virutada. Siis puhkes ta naerma ning asetas kera oma paljast jalgade juurde. “Kas teie oletegi inimesed?” küsis ta. “Ma näen teiesuguseid alatasa kui alla vaatan. Seal kihab nendest.” (Annie M. G. Schmidt Viplala)

Picture 167

Kuningalossiesine oli sagimist täis – Atlas võiks vabalt vahepeal ära ka käia!

No teatavasti on nüüd kevadest Hollandis üle saja aasta kuningas. Lossiesine on küll mõnus plats istumiseks, tuvide söötmiseks, veini joomiseks ja seltsieluks. Sinna saab koguni trammiga sõita! (Ainult et kahjuks tuleb trammi peale ikka samas linnas istuda…)

Seenelkäik Amsterdami moodi

Mõne hetke pärast võttiski Tõuk piibu suust, haigutas korra või kaks ja vabistas end. Siis tuli ta seenelt alla ja roomas ära rohu sisse, tähendades minekul ainult niipalju: “Üks külg paneb su kasvama, teine külg paneb su kahanema.”  “M i l l e  üks külg?  M i l l e  teine külg? mõtles Alice omaette. “Seene,” vastas Tõuk, nagu oleks Alice seda kuuldavalt küsinud, ja oli järgmisel hetkel rohtu kadunud. (Lewis Carroll Alice Imedemaal)

Kas sa proovisid ära? küsimusele võin vastata ausalt: Ei proovinud. Oma kõrges eas (khm!) olen ma vähemasti aru saanud, et igapäevane õnnetunne tuleb ikka seest. Ja kui sellest  aru ei saa, ei aita ka ükski seen!

Picture 065

Kokkuvõttes – on ilus!

Eriti, kui õnnestub midagi peale võileibade süüa, kanalil sõita ning parasjagu on mahe juunikuine õhtu.

Picture 179

Elu mõne maalilise kanali paatmajas juunikuus on unelm. Juhul, kui sulle muidugi Amsterdam meeldib. Aga kellele siis ei meeldiks?!

Ja koju tulla on veel eriti tore. Väikevend sõitis Mamma juures parasjagu tõukerattaga ja kihutas auto juurde nii, et kiivrinokk justkui lehvis. (Pärast selgus, et lehviski, sest oli kinnitusest lahti.) Kõrreke ja Suur Vend olid kahekesi paar päeva kenasti hakkama saanud. Muru oli niidetud ja toad teatud mööndustega täitsa korras. Kõik tundusid kohutavalt armsad.

Kõrreke sõnas: Emme, mul on tunne, et iga kord, kui ma sind kallistan, oled sa jälle väiksemaks jäänud!

Advertisements

One thought on “Kui ma vahepeal ära käisin

  1. Sille ütles:

    Mina ka armastan Amsterdami! Nii armas linn. Jaq lossiplatsil võisin ma istuda tunde ja jälgida inimesi. Ja kuna mul mees töötas seal, siis ega mul päeval koduperenaisena ju muud teha polnudki. 😉

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s