Iljitši lapsepõlv pole kuhugi kadunud

450Meil oli siin vahepeal telekapult kadunud. Nagu ehk (ma loodan tõesti, et me ei moodusta siin häbiväärset erandit) mitmelapselisetes kooslustes ikka, süüdistas üks järeltulija teist ning teine kolmandat.

Eile triikisin ära mitme päeva jooksul elutuppa kuhjunud puhta pesu. Ja ennäe, kadunud pult tuli välja viimase triikimata hilbu alt.

Nagu Iljitši lapsepõlves, rääkisin lastele. Seal oli üks lugu, kuidas üks tüdruk (Anja?, Manja?) kudus salli. Ja kui ta oli ennast ületanud ja salli valmis sai, tuli lõngakera seest välja šokolaad.

Käisin täna huvi pärast raamatukogus. Sellest mälestusväärsest teosest on alles vaid akadeemiliste kogude arhiivieksemplarid.

Aga Raamatukois on täiesti saadaval. Nõukogude aja hagiograafia, ei oskagi öelda, kas tekitab rohkem võõrastust või nostalgiat. Ja mulle justkui meenub, et sellel raamatul, mida mina lugesin, olid kaunid värvilised pildid. Või muutubki lapsepõlv aja jooksul värvilisemaks?