Loomaaiavaatlusi

Lastekaitsepäeval olime Tallinnas ja käisime loomaaias. Mis isenesest polnud halb mõte, sest seal oli päris värvikaid tüüpe. Loomi nägi küll vähe, ning vähesed tundusid päris stressis olevat, kuid ega meil provintis tõesti nõnda palju mitte-eestikeelseid ning tätoveeritud inimesi kusagil ei eksponeerita.

Loomaaia väravas kisas väga kõva häälega väike Nastja, keda ema üritas kättpidi laste loomaaeda vedada. Sai palju huvitavat teada. Nt lapse küsimusele, kes on puuris olev loom, vastas ema: не корова.

Laste loomaaias sai toita sääski ning vähemalt poisid käisid toidugraanulitega ületoidetud kitsedel järel ning üritasid neid sööta. Kõrrekesel, kes oli hiljaaegu keeldunud resoluutselt minemast klassiga kinno Kiireid ja vihaseid vaatama, soovitasin teha tutvust kilpkonna kui aeglase ja tasasega. Kilpkonna talle ei jagunud, kuid ta sai sügamiseks ühe merisea. Väikest Nastjat me ei näinud.

Loomaaias oli ka kommivabriku promoüritus, mille käigus pidi mingile paberitükile templeid koguma. Siis sai palju kommi. Vähemalt liikus kogu rahvamass mõtestatult.

Nägime kogu selle templite kogumise vahele ära ka loomaaia uue, noore ning tõesti kepsaka ninasarviku. Troopikamaja oli kinni. Väike Nastja oli oma kärus magama jäänud.

Minu lemmikud, kaamelid, olid kaotanud küll salguti karva, kuid muidu näisid heas vormis olevat. Inimeste vaatamine näis neile kõvasti lõbu pakkuvat.