Saatusega leppides: eralennuki värv ei loe!

Selline peaaegu-puhkus on käes. Töökoosoleku põletavaim küsimus minu jaoks oli selgelt see, kas see ikka lõppeb enne, kui saabub minu küünetehniku aeg.

Lõppes, ja ma jõudisn käia koguni raamatukogus. Meenus, et mitu mulle sarnase huumorimeelega inimest on soovitanud Darja Dontsovat.  Niisiis laenutasingi krimka, mis algas paljulubavalt:

Kui su eluteele trehvab tore inimene, ei ole tema eralennuki värvil absoluutselt mitte mingit tähtsust.

Kuldsed sõnad, katsun meeles pidada.

Väikevend oli täna Mamma juures.  Ta korjas karbitäie kuumaasikaid, hüppas batuudil, ostis endale peaaegu oma raha eest lego (puudujäägi korvas Mamma) ning oli väga rõõmus.

Kõrreke esines oma kooli aktustel ning oli koju tulles näljane. Suur Vend oli lugenud kodus raamatut ning teinud süüa – eile trennis saadud väike jalavigastus tähendas tavapäraste sportlike meelelahutuste rutiini asendamist.

Tundub, et suvi on täiega käes.  Lapsed nääklevad pidevalt  omavahel, päevad on täis rohket maitsvat isetehtud süüa, õhtuti lepivad kõik ära, et mängida lauamänge ning minu suurim mure on juulis puhkav küünetehnik. Tõepoolest, eralennuki värv on kõige selle juures tähtsusetu! (Kuigi võiks ju siiski arvesse võtta, et käekoti ma ostsin päevalillekollase!)