Siiski, ma lisaksin siia veel ühe mõtte…

… kuigi erinevalt president Rüütlist, on kuidagi raske selleni jõuda. Päevad kipuvad vägisi 12-tunniseks. Noh, mitte ainult töö asjus.  Viia Haige Laps Mamma juurde hoiule, minna tööle, käia arsti juures, poes, apteegis, trennis vastas, tuua Haige Laps Mamma juurest hoiust, viia Mamma poodi ja raamatukokku.  Ja lähebki seitsmest seitsmeni. Kahel päeval nädalas kaheksani. Üle jääb kaksteist tundi. Seitse tundi und. (Ma vähemalt üritan nii – no vähemalt kuus ikka.) Nii et umbes neli või viis tundi elamiseks iga päev.  Muidugi, kas see hommikune pesakonna tagantkiirustamise tund sisse või välja arvata, on maitseküsimus.

Kohati tunnen end täiesti samamoodi nagu Hildur Sokk Ilon Wiklandi kalendri novembrilehel.  Aga muuseas, tegelikult oli preili Sokk Svantessonide juures ju päris õnnelik? (Vähemalt ta arenes ja leidis õnne, ses mõttes ju äärmiselt dünaamiline karakter.)

See laul on pannud viimastel päevadel mõtlema. Näiteks, et mis on ilu. Inimene, kes niimoodi laulab, peab ju olema väga ilus inimene? (Hoiatus, signaal muinasmaailmast, suur kummitamisoht. Mina ei saa juba päevade kaupa lahti.)

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s