Tänulikult

Päeval peeglisse pilku heites märkasin, et terve mu nägu oli nagu üks suur nina. Suur tursunud nina, alt punetama nuusatud pealekauba.

Kaks kolmandikku lastest on samuti tõbised ja kodusel režiimil – see tähendas, et täna viisin nad Mamma juurde. Kui läksin poistele järele, jäin jahmununa elutoa uksele seisma. Tähendab, ma muidugi tean, et Väikevend on äärmiselt toimekas poisslaps, aga nähtu siiski üllatas. Enam-vähem kogu mööbel söögitoast oli toimetatud elutuppa. (Ehitas jälle onni nagu viiamati kodus laua alla?)

Hüüdsin Mammat ja poisse.

Söögitoas silmasin kolme tuttavat ja üht võõrast nägu – selgus, et viimane tegeles seal tapeedivahetusega. Ohh, kivi langes südamelt. Mina ei peagi seda segadust likvideerima!

*
Täna peale tööd – kus kooliarst mu gripitee ja kurguvalurohuga enam-vähem töökõlbulikuks tuunis – läksin kesklinnas panka. Kaubamaja ees olid lilletädid! Kas tõesti ongi kevad käes?

Ostsin kaks kimpu nartsisse – seejuures de facto küll lilleonult – ühe Mammale ja teise endale koju. (Mamma reaktsioon: Mis sa ikka kulutasid…)

*
Mõnikord peab vist jääma haigeks, et tunda end hetkeks kohutavalt õnnelikuna, vaadates-kuulates, kuidas Suur Õde Väikevennale unejuttu loeb.

Köögis vaatad nohurohtu manustavad Suurt Venda.

Äkki ma peaksin ka nohurohtu võtma?

Jah, võta, ulatatakse mulle kohemaid pudel.

Fuihh, kui vastiku maitsega!

Rohi peabki kibe olema, sõnab mu poeg õpetlikult. Muidu ei aita!

Hoolimata oma kinnisest ninast tunnen ma nartsisside lõhna. Nartsissid – kuidas nad teisti saakski! – lõhnavad kevade järele.