Eile Väikevennale lasteaeda järele minnes pani kena õpetajanna südamele, et ma poisile tänasks muna kaasa paneksin.
Tavaline, keedetud muna. Mis see ka ära ei ole.
Panin õhtul muna kopsikusse ja kopsiku pliidile. Tüki aja pärast muna vaatama minnes tuli välja, et olin vale nuppu pööranud. Noh, olgu. Uue pliidi asi.
Pöörasin siis vahelduseks õiget nuppu.
Kui ma uuesti kööki juhtusin, oli muna juba keenud. Isegi väga. Umbes pool muna oli koorest väljagi keenud.
Kolmandal katsel õnnestus muna keetmine isegi minul.
Panin hommikul auto peale Väikevenna ja hiire, Väikevenna ratta ja rattakiivri, käekoti ja trennikoti ning muna. Kenasti väikese karbi sees. Kõrreke istus ka peale.
Kõrreke läks maha kooli juures.
Viisin lasteaeda Väikevenna ja hiire, Väikevenna ratta ja rattakiivri.
Töö juures parklasse pöörates märkasin, et muna oli tagaistmel. Kenasti karbi sees.
Mis teha, vanemaid kahjuks valida ei saa. See-eest õnnestus hambaarstil käik juba teisel korral – Väikevend näitas ette kõik oma kakskümmend veatut hammast. (Esimesel korral ajasin ma ajad segamini.)
