Kuhu läheb lumi ja muud kaduvad kunstid

Esmaspäeval ütles lõplikult üles Kõrrekese telefon. Peale dramaatilist hommikut (Kõrrekese etteastet arvesse võttes olid tema letaalse lõpul leidnud telefoni poolt põhjustatud kannatused hullemad kui Taani printsil, kes õpinguilt naastes leidis isa surnud olevat ja ema oma onuga abiellunud.) Seega esmaspäeva pealelõuna sisustas telefoni ostmine tütrele. Siis veel kevadine müts pojale. (Lõvipoiss ei nõudnud midagi. Aga võttis lihtsalt kunagi vanaema poolt toodud mütsi kodutänavalt ümber nurga keerates peast). Trennist naases poiss hea tuju (olid võitnud) ja sünnipäevakutsega. Uus müts õnneks meeldis.

Teisipäeva pealelõunaga polnud samuti muret. Nimelt pass Lõvipoisile. Tema on meie seast esimene, kel sel puhul ka sõrmejäljed võeti (muuhulgas pidi ta passilauaprouale ka keskmist sõrme näitama). Ning ehkki see on poisile juba kolmas pass, kvalifitseerus ta esmakordselt ka kolme risti asemel autogrammi andma. Pärast ostis poiss endale omaenda raha eest ka spinneri. Ärge küsige minult, mis see on. Vurr, määratles Väikevend, ja ma arvan, et tal oli põhimõtteliselt õigus. Õhtul kodus teatas Kõrreke, et tal on neljapäevaks uut valget pluusi vaja, sest vana on väike.

Täna käisime Kõrrekesega kinos. Jane Eyre, loomulikult. (Teel kinno ostsin Kõrrekesele uue kevadise salli, sest, nagu selgus, lapsel kael külmetas, sest tal lihtsalt polnud kevadist salli olemaski.) Saalis olid ainult naised.

See oli ka esimene kord, kus Väikevenda lõbustanud Vanaema meilt peale kino või teatrit muljeid küsis. Kõrreke oli lummatud. (Võib arvata, mis raamatu juurest ma ta nüüd magama pean saatma.) Mina lugesin raamatut viimati ehk kakskümmend aastat tagasi (ausõna, see number tekitab mõningast õudust – kuid teisalt, eks see ju üks lasteraamat ole). Film oli üsna selline, nagu ma raamatut lugedes tegelasi ja atmosfääre ette kujutasin. Jane oli aus, kindlameelne ja kahvatu, mr Rochester hukutavalt võluv ja hull maadam tõeliselt hull. Nagu olema peab. Ainult StJohn oli minu ettekujutuses kuidagi ilusam…

Vanaema nentis, et ega see kõik ikka omaaegse Timothy Daltoniga tehtud filmi vastu ei saa ja tema ikka parem vaatama ei lähe.

Homme siis kooli kontsert (selle jaoks oligi valget pluusi tarvis).