Max Weberi ja köhiva kassi vahel

Plaan, mis mulle eile tundus lausa geniaalne, oli tegelikkuses muidugi täpselt nii kehv, nagu ta nüüd, peale kõike juhtunut, tundub. Plaan ise oli järgmine: kuna Väikevend oli liiga haige, et minna lasteaeda ning Mamma teda täna hoida poleks saanud, otsustasin ma ta tööle kaasa võtta. Ühesõnaga, haige ema võtab haige lapse kaasa ning ühildab selle abil tööd ja pereelu. Emaarmust pole siin haisugi, kõik puha protestantlik eetika ja kapitalismi vaim.

Õnneks on mu lastel tervelt kaks vanaema, kellel mõlemal on siiski süda õige koha peal. Nad mõlemad helistasid mulle eile õhtul ja ma tajusin läbi telefoni nende etteheitvat peavangutust.

Kui mul peaks palvik tõusma, siis ma jään muidugi koju, lubasin suuremeelselt. Ja lubada ma tõesti võisin, kuna täiskasvanuna on mul olnud palvik umbes kolm või neli korda. (Viimati neli aastat tagasi.)

Ma arvan, et vanaemad selle kohale nõidusidki. Sest öösel kolis kass oma tavapäraselt kohalt Lõvipoisi juurest minu voodisse ja ma ärkasin külmavärinate peale.

Täna õhtupoole kurtis ka Kõrreke kurguvalu ja kass köhis.

Laatsaret täieneb.

Kumba te soovitaksite mulle bronhiaalse nostalgia puhul, kas trikarbinooletelksülfatiini või siis meskaliinpenteelhüdroksiidi?