Funi ja sunni vahel

Ütled lapse huviring ja kohe meenub toatäis klišeesid.

Vanemad elavad oma unistusi laste peal välja, näiteks.

Siis vääramatu kujutlus ema-autojuhist, kes graafiku alusel lapsi huviringidest koju sõidutab.

Ja tegelikult on need omajagu ju tõesed. Nii on minul, äärmiselt ebasportlikust kodust pärit naesterahval, oma laste huviringide suhtes üks kindel nõudmine: üks trenn on kohustuslik, muuga võib ka tegeleda. Ma usun muide täiesti kindlalt seda, et terve vaim käib ikka terve kehaga koos.

Kõrreke on lasteaia viimasest rühmast saati flööti õppinud, alguses plokkflööti, nüüd teist aastat järjest seda päris-. Nüüd on viitsimine justkui otsa saanud. Arutasime pikalt ja laialt, rääkisime lapse isaga, muusikaõpetajast Mammaga, flöödiõpetajaga ja kooli orkestrijuhiga. Lõpptulemusena leppisime kokku muusikakooli üldosakonna. Sellele seisis kõige enam vastu Mamma – kuna üldosakonda doteeritakse väiksemal määral, tuleb see vanemlikule rahakotile suhteliselt kallim. Tema ei saa aru, kuidas saab valida kahest variandist sellise, miile puhul oma raha eest vähem saab. Samas on tüdruk ise tahtnud minna mitu aastat näiteringi, kuhu tal kõigi oma muusikakoolide, orkestriproovide ja ujumise kõrvalt pole mahti olnud minna.

Vend Lõvipoisiga on asi lihtne. Senisele korvpallitrennile peaks nüüd lisanduma ka kooli rahvastepallitrenn. Spordipoiss läbi ja läbi.

Sellel nädalal alusas ringlemist ka pisim. Panin ta kirja kõigisse ringidess – las käib ja vaatab alustuseks ära. Eks siis hiljem paistab, kas temast tuleb lauluringi-, judo- või jalkapoiss. (Täna oli nutma puhkenud, kui öeldi, et nüüd tuleb muusikaringi minna.)

Samas tekib iga loobumnisega küsimusi. Et kas on õige nõrkushetkele järgi anda. Ehk tuleks hoopis iseloomu kasvatada ja lasta lapsel kord tehtud valiku järgi edasi minna. Mis siis, et praegu üldse ei taha. Alati ei peagi tahtma. (Ma ju ütlesin, et klišeesid on siin terve toatäis.)