Jalad, koduloom ja seltsielu

Õigupoolest oli ju lubamatult naiivne loota, et kui lapsele on väikseks jäänud tema kevadel ostetud  kehalise tossud, on kummikud endiselt parajad.

Emme, mul olid varbad täitsa kronksus juba!

Ostsin siis piigale uued kummikud. Edevad kirjud ja lühemate säärtega.

Lohutus on muidugi see, et kui mu laps kasvamist jätkab – ja kõik märgid näitavad, et jätkabki – saan varsti juba kõik need paar kuud kantud ja väikseks jäänud jalanõud endale.  Peokingadele ja talvesaabastele ma praegu veel ei mõtle, äkki ei lähe muidu talve tulles enam jalga.

***

Lõvipoiss, tundub, on ostnud endale võileivagrilli näol justkui kodulooma.  Ses mõttes,  et kulud looma soetamiseks on oluliselt tagasihoidlikumad võrreldes lisanduvate püsikuludega. Esmalt hiigelrull majapidamispaberit selle puhastamiseks. Siis lõputult röstsaiu ja juustu. (Hea isuga masin, peab ütlema.)

Lastele ei maksa mõistlikku toitu enam eriti pakkuda.  Põhimõtteliselt sööksid nad neid grillvõileibu vist päev läbi, ja tundub, et nad argipäeviti, kui mina tööl olen, seda vist teevadki.  Noh, koolis nad söövad muidugi kartulit ja kastet ka…

Emme, kui sa poodi lähed, too palun juustu! hüüab Lõvipoiss mulle järele. Ma panin viimased tükid saia vahele ära!


***

Väikevend seevastu on alustanud seltsielu elamist. Täna kutsus lasteaiasõber ta õhtul enda poole külla. Päris raske oli teda sealt kell pool kaheksa tulema saada.

Ma hakkangi kolmapäeviti K-l külas käima, teatas ta lõpuks uksel kummikuid jalga vedades.

***

Aga mida ma ise tegin? No vot, täpselt niisugused need naised on. Laps jäetakse poolvõõraste hoolde, et aga ise aga küüsi lakkima minna! (Ilusad vaarikapunased tulid – kahjuks muidugi aastaajale sobivalt sooja soki all peidus.)

Advertisements

6 thoughts on “Jalad, koduloom ja seltsielu

  1. ritsik ütles:

    meil on ka võileivagrill tähtis koduloom ja lõputu juustuõgard. Aga vähemalt ei nõuta enam nii palju kiirnuudleid, mida võib samamoodi pakkide viisi osta nagu saia ja juustu.
    grilli võib saiade vahele panna ka tibake moosi, tuleb nagu moosipirukas, mmm… ja leivad sobivad samamoodi grilli lõugade vahele.

  2. tafkav ütles:

    Ja siis on veel see võimalus, et saia vahele nutellat või miskit sellist asja – nagu soe šokolaadikook peaaegu.

  3. luize ütles:

    Omast kogemusest ütlen, et see võileivagrilli vaimustus lahkub ka ükskord. Noh, kui lapsed on väiksemad, siis võibolla läheb natuke rohkem aega.
    Aga seda moosipiruka tekitamise nippi peaksi segi proovima. Ma küll saia ei söö, aga äkki saab leivaga ka 🙂

  4. kaamosrules ütles:

    Kunagi kasvab võileivagrill suureks ja siis ei söö ta enam nii palju. Ja veel hiljem on ta juba suur ning ei söö enam üldse. Niisugune hea aeg jõuab kätte umbes aastaga, meie grilliga igatahes juhtus nõnda. Nüüd meelitame ta kapist hirmharva välja, et ta jälle vanu häid noorpõlvetrikke teeks….

  5. iibis ütles:

    Näed siis, välja koorus terve võileivagrilli liigikirjeldus. Kuidas areneb, millega toita ja kuhu see kõik välja viib.

  6. kasja ütles:

    Võileivagrilli hittsöök oli meil aegu tagasi selline, et üks saiaviil määriti maasikamoosi ja teine šokolaadikreemiga, vahele viilutati banaani. Ägises see grill, mis ägises,. aga kinni läks ja küpsetas valmis tõepoolest päris maitsva suupiste. Piima läks kõvasti üles – jõid needki, kes muidu väitsid, et mitte mingil juhul… Aga suurekssaamine jahutab jah veidi seda grilliindu.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s