Elu pole mustvalge, tead!

Läks kuidagi nii, et organiseerisin kogemata vist õppekäigu. Asi algas sellest, et kui mina avatud talude päeva kodulehele jõudsin, oli meie kodulinnast väljuv buss juba täis. Mine või Rakvere bussiga! Aga tõepoolest, miks mitte. Rakverre ma oskan sõita küll, ja pealegi on seal linnus ja veekeskus ka.

Nii et läksimegi siis juba tegelikult eelmisel päeval kohale, s.t mina ja Kõrreke ja Väikevend. Suur Vend jäi kassiga koju. Meie käisime siis linnuses, veekeskuses ja Pihlaka kohvikus. Väikevennale meeldis väga eeslisõit linnuses ja veekeskuse mustast torust allalaskmine (kakskümmend kuus korda). Kõrrekesele jalgrattaga poisi kuju (mida ta varem polnudki näinud) ja hotelli ülirikkalik hommikusöök. Mulle  päikesepaistel linnuses mõdu juua, seltsiks herilased ja kanad (nad munevad seal kahe päevaga umbes restitäie, nagu meile öeldi) ning imelise vaatega ujumisbassein. Kõik me hindasime väga kõrgelt Pihlaka karuküpsiseid.

IMG_0430

Aga jah, buss Lääne-Viru parimatesse taludesse startis otse hotelli eest. Seltskond, kes bussile kogunes, oli kirju – oli emasid lastega, pensionäre küll üksikult, küll paari kaupa. Ja siis veel selline Linnahärra – üleni valges (isegi froteesokid sandaalides olid kui pesupulbrireklaamist), kuldkõrvarõngaga kõrvas, sigaretiga ühes ning õllepurgiga teises käes.

IMG_0482

Hollandlasest juustumeister oma fantastiliste juustudega

 

Juba esimeses peatuses, juustukojas, olime vaimustuses. Väikevend kahenädalastest vasikatest, meie ka imelisest käsitööjuustust (nõgesemaitseline olevat parim, otsustas Kõrreke – ja seda ostsime ka kaasa). Juustu degusteerimise ja ostmisega kulus pisut aega. Väikevend tundus olevat kadunud, kuid siis selgus, et ta oli kaubelnud end vasikaaedikusse.

IMG_0476

Väikevend oli äärmiselt uhke, et vasikas soovis ta kummikut imeda. (Ilmselt oli see umbes nagu lutt.)

Järgmiseks peatuspaigaks oli lambakasvatusmõis. Häärber meenutas pisut ehk teisi Virumaa omi, aga lambad tegid asja mõnusalt elusaks. Keskmes laulsid kaks üle-keskea härrat kahemehebändis laule stiilis Oh, külad, oh kõrtsid, aga kui nad vahepeal vait olid, oli lammaste määgimine samuti kenasti kuulda. Tõmbenumbriks oli pügamine. Väikevenda oli sealt päris raske korrakski eemale saada. Ühel hetkel oli ta end lambaaedikusse kaubelnud. Pärast kasutasid mõlemad lapsed ka väljapakutud võimalust traktoriga pisike ring sõita. Kõrreke sõitis päris ise ja ütles, et midagi keerulist seal küll polevat. Väikevend sai samuti pisut rooli keerata. Härra üleni valges oli juba päris agaralt õlut joonud ja kõigile seletanud, kuidas Euroopa Liidus asjad on, nii et ei saanud ju pahaks panna, et teda ülejäänud bussitäiel pisut oodata tuli.

IMG_0505

Pügamise ootel

 

IMG_0517

Kõrreke traktoriroolis

Siis tuli mahemeetalu. Rohkem nägime küll herilasi – pakuti meejooki ja meeleiba. Sain teada, et ka Liivi sõja üks põhjus olnud hoopiski siinsed mesipuud ja seega ka küünalde tegemiseks vajalik vaha. Härra üleni valges oli jõudnud Euroopa Liidust vandenõudeni ning seletas kõigile, kes kuulda soovisid, et Urmas Alender ja Michael Jackson polegi surnud. Meetalu lõhnas tervenisti magusalt. Ostsin kaasa kärjemett ja mõne purgi metsmesilaste mett.

Järgmiseks oli päris suurfarm, sadade lehmade ja tõeliselt suurte lautadega. Loomad olid vaguralt üksteise kõrval. Laudalõhn tuletas meelde lapsepõlve maalautu. Nägime ka õhtust lüpsi ja paaripäevaseid vasikaid, kel nabanöörgi veel kõhu all. (Kas ma pean lisama, et Väikevend kauples end vasikaid paitama?) Pakuti ka värsket piima.

Valgetes rõivastes linnahärra vaatas ühe mustavalgekirju lehmaga tõtt ning sõnas: Elu pole mustvalge, tead!

IMG_0584

Elu pole mustvalge, kas tead!

Õhtul, ostnud veel koju kaasa karuküpsiseid, sõitsime koju tagasi. Oli huvitav ja emotsionaalne oma toiduga silmitsi seista. Eks see ole see linnainimeste asi, et toit tuleb poest. Oma tütre valikust mitte liha süüa saan ma järjest paremini aru. Ka mina ei suutnud seal mõisas lambasuppi võtta, vaid piirdusin mustikakoogiga.

Kodus oli pensionärist vanaisa Suur  Vend kastnud ootamatult hoolsalt kõik lilled ja rääkis, kuidas ta kell üks öösel käinud õuest taskulambiga kassi otsimas ja nälkja peale astunud. Loomapidamine pole kerge. (Vähemalt kassi leidis üles ja tõi ööseks tuppa.)

Loodetavasti on ka härra valges koju jõudnud – meist jäi ta Pihlaka kohviku ette, ühes käes sigaret ja teises õllepurk.

IMG_0570

 

 

Advertisements

6 thoughts on “Elu pole mustvalge, tead!

  1. helle ütles:

    Väga meeleolukas olukirjeldus. Ja vaimukas puänt!

  2. Liina ütles:

    tore, et mõni kodumaine turist suvel meie unisesse linnakesse jõuab 🙂

  3. sesamy ütles:

    elu pole mustvale, tead… (ma siiani naeran). Kuidas sa suutsid selles situatsioonis tõsiseks jääda seal kohapeal?

  4. Nell ütles:

    See “elu pole mustvalge, tead” on ilmselgelt üks parimaid tsitaate. Kohapeal ilmselt oli raske tõsiseks jääda…

  5. Küllike ütles:

    Esiteks oled sa suurepärane ema ja teiseks kirjutad nii hästi. Olen ammu tahtnud öelda, et naudin su jutte sajaga. Tänud!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s