Minu sulnis juuli – kukeseened, “Kummelimuru” ja kõik muu

Juulikuu on aeg, mille nimel tasub üle elada kõik need ülejäänud. Aeg omandab puhkuse ajal hoopis erineva tähenduse – üsna loogilisena muidugi seetõttu, et suvel on aega ja ülejäänud osa aastast on kõik väga täpselt välja mõõdetud ja kohati on teda isegi väga puudu.

Aga juulihommikul võib näiteks mõelda: täna lähen metsa seenele. Sõidan oma Põlvamaa kukeseenekohta. Seeni on rohkesti, korjan täis mitte ainult kaasavõetud ämbri, vaid ka juhuslikult kaasas olnud kilekoti. Suurema osa viin mugavalt Mammale – liikuda on tal raske, aga seened pakuvad talle suurt huvi. Ta on väga üllatunud, et lapsed minuga metsas ei käi. Lubab teha endale korraliku seenesousti ja ülejäänud paneb sügavkülma.

Kodus loen läbi Kummelimuru. Ma ei ole seda armastusromaanide sarja väga ostnud, kuna raamatuid on kodus niigi selgelt liiga palju ning armastusromaanid pole enamasti minu teetass ka. Kummelimuru oli siiski väga võluv. Olen alati imetlenud inglise aristokraatide ühtaegu muretut ja samas väärikat hoiakut. Noh, nagu see on Waugh’ romaanides või Downton Abbeys. Selle raamatuga läheb kuidagi pikalt, kuna ühegi tegelasega ei teki, vähemalt alguses, mingisugust samastumist. Siiski on selles midagi, mis pooleli jätta ei lase, ning mida edasi, seda rohkem vaatan veel mõnda alguse kohta üle. Kokkuvõtteks -väga nauditav suvine lugemine.

Helistab härra ning kurdab, et Väikevenda on võimatu telefoni teel tabada. Ilmselt küll, ka mina ei näe teda päeva jooksul suurt rohkem kui söögiaegadel, sest hommikust õhtuni käib naabrilastega lakkamatu mängimine. Politseinik ja pätt mingis kaasaegses versioonis, trifaa ja muud taolised ausad mängud, mille käigus aeg-ajalt põlvi katki kukutakse. Ühel päeval oli Väikevenna lasteaia-aegne sõbrapoiss külas – seks puhuks koristas koguni toa – järgmiseks nädalaks sai trennikaaslaselt sünnipäevakutse. See on elu, mille nimel tasub hommikul ärgata!

Õhtuks küpsetab tütar imelisi muffineid tikritega (Mamma aiast) ja mandlitega. Ma söön neid ilmselgelt rohkem, kui see minu vanuses ja õhtusel ajal mõistlik on.

4 thoughts on “Minu sulnis juuli – kukeseened, “Kummelimuru” ja kõik muu

  1. iSiil ütles:

    Seda on hea lugeda, et Tartus ikka trifaa veel au sees on 🙂 Oli minugi ajal, aga kuna Rakveres koolis käisin, pidin ülejäänud aasta taluma ka ukakat ja tukikat. Ei tea, kust küll see ‘trifaa’ nimi tulnud on, kui sisu on tal sama.
    Ilusat jätkuvat suve! [kuigi kõik hoiatasid, et täna pidi viimane soe päev olema…]

    • iibis ütles:

      Kusjuures trifaaga on imelik see, et teda õs-is polegi. (Ennist mõtlesin, et kontrollin igaks juhuks õigekirja üle.) Ukaukast ja tukikast pole mina jälle midagi kuulnud.
      Loodetavasti on suvi ka veel homme, kuna meil on homseks ometigi täiesti suvised paanid

    • mairi ütles:

      Huvitav – Rakverest mõniteist kilomeetrit eemal oli küll omal ajal ikka trifaa.

  2. trifaa ütles:

    http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/cf/lipitud/Mangudest.htm
    “Tavalise peitusemängu vahetavad välja trifaa, uka-uka ja ukraadina nime all tuntud kinni- ja vabakslöömisega mänguvormid. Mängu alustatakse kindlasti mõne salmiga (Üks helevalge tuvi…, Entel-tentel…, Üks, kaks, kolm…). Tartu kandis tuntakse peitusemängu trifaa nime all. Ema mäletab 1960. aastate Tallinnas mängitud uka-ukat, vanaema aga mängis 1930. aastatel samas linnas kraadinat (nagu näha, on u eest puudu).”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s