Üksildaste kanaemade elust

Tütar Kõrreke sõitis puhkpillilaagrisse üleeile. Eelmisel aastal laagrist leitud sõbranna isa – kes osutus minu koolivennaks nii veerandsajandi tagusest ajast – võttis ta kenasti otse koduukse juurest peale. Mingit erilist laagrimoona ta ei tahtnud, aga mõned uued hilbud ostis endale selleks puhuks küll. Väikevend sõitis treeneri bussis ära eile. Tema esitas küll pika nimekirja kõigest hädavajalikust, mis tal vaja läheb.

Kodus on väga vaikne. Suur Vend on enamasti staadionil, ning kui ta koju tuleb, on ebatavaliselt mõistlik ja jutukas. Merisiga Tornaado on ka tema toas. Neil tundub olevat lõbus.

Eile õhtul, kui olin just tulnud joogast ja käinud poes ning valmistusin õhtust sööma, helistas Mamma.

Kuna kass Saba polnud koju tulnud, ja eelmisel õhtul oli üks nurkapidi-naaber kuulnud kõrvaltnaabri aiast kasside kräunumist, oli Mamma veendunud, et Saba lebab surnult naabrite aias põõsarägastikus. Naabrid olid aga just kodust ära läinud.

Ja mida sa tahad, et mina teeksin?

Tuleksid ja otsiksid ta sealt põõsastest üles, loomulikult!

Ohkasin, nagu ikka inimene, kes oma õhtusöögi surnud kassi otsimise pärast peab pooleli jätma ning võtsin jalgratta.

Kui ma tosina minuti pärast Mamma maja juurde jõudsin, istus ta traagilise ilmega maja trepil.

Panin ratta ära ning läksin naabrite aiast kassilaipa otsima. Tungisin läbi kauni kiviktaimla torkivate põõsasteni. Uurisin põõsastiku läbi, kõrvus Mamma milleks küll neil niisugust tihnikut on vaja, vaata nüüd sealt teiselt poolt ka! 

Tihedas põõsastikus, kuhu hädavaevu oleks ehk mõni pisem näriline mahtunud, polnud ainsatki kassi, ei elusat ega surnud. Naabrid jõudsid ka koju. Jätsin Mamma neile selgitama, et me olime käinud nende aiast laipa otsimas ning sõitsin koju tagasi.

Hilisõhtul oli Saba ilmselt kassiluugist ise tuppa tulnud ning telekat vaatavale Mammale sülle hüpanud.

Ennelõunal niitsin muru ja viisin Tornaadole peotäie värsket naati ja võilillelehti. Kuna kedagi teist hetkel kodus pole – kui mitte arvestada veel aknalaual tukkuvat Nurr Siidikera – pole mul rohkem kedagi, kellele lõunat pakkuda. Suur Vend on staadionil. Jätsin talle majaesise niitmiseks.

Eile kurtsin Suurele Vennale, et Kõrreke ega Väikevend pole endast veel elumärki andnud.

See tähendabki, et neil on kõik korras. esimestel päevadel ongi nii. Kõigil on veel raha ja puhtaid riideid ja hea meel üksteist näha, tähendas mu vanem poeg.

Kui mu tütar mu muresõnumile vastas Kenasti, kuidas siis veel. Olen elus ja terve ja mul on lõbus, sain aru, et Suurel Vennal oli õigus.

Täna tuleb notsule heina juurde osta – ja ehk ka veel pisut maasikamoosi talveks külma panna.

Selline vaikne päev juulikuu keskpaiku.

 

Advertisements

2 thoughts on “Üksildaste kanaemade elust

  1. ritsik ütles:

    Kui sul jääb hoolitsusenergiat üle, siis ma oleks väga õnnelik, kui keegi mind lõunale kutsuks ja mu pesu ära peseks 😀

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s