Obinitsas

Kui ma ütlen, et käisin Mamma ja vanemate lastega Obinitsa etendusel, siis kõlab see nii, nagu üks ema ikka nii muuseas võib öelda. Aga, see tähendab ju seda, et kaasa tuli ka Suur Vend, kes on eas, kus teda on ilmvõimatu kuhugi üldse kaasa võtta. Ma ei tea, mis meeltesegadusoos ta peale minu ilmselt kõikvõimalikke mina- ja sinasõnumeid oma jah-sõna ütles. (Argumendid olid umbes: kui sa vähem kui kahe aasta pärast gümnaasiumivestlusele lähed, siis sa ei saa ju öelda, et viimane teatriskäik oli Pipi Pikksukk kolmandas klassis.) Igal juhul kaasa ta tuli, porisedes teel muidugi raisatud päeva pärast.

Läksime mugavasti, teatribussiga. Setu värk hakkas juba sektorist süük ja juuk.  Lõkkesupp ja kiluleib ja nii olid väga ehedad, seda enam, et nendeni pääses läbi muda. Hirmuäratvalt hüperaktiivne seto perenaine, kes värsket ahjust tulnud leiba pakkus. Erutatult hansat mekkivad turistid. (Supis oli  nii palju liha, et mul läks süda pahaks. Ma tavaliselt tõesti ei pirtsuta toiduga.)

Etendus ise oli võimas ja jõuline. Seda võimendas ilmselt mängukoht, seesama Kaljude pere maja. Viis imekaunist õde ja nende tossikesest vend. Üldse selline tõeline matriarhaat. Kõik mehed olid kas joodikud-kraaklejad või vargamäeandreslikud töörügajad. Õigeusu papid, Soome üliõpilane ja politseinik pealinnast – aga kõik nad olid kui märg pesu tugeva seto naise käte vahel. Ja sinna kõrvale vaene ja suguvõsast tõrjutud Matrjo oma varganäost poegade ja litsaka tütrega. Oh jah. Ega see vaene Patsi vist ei tahtnudki niiväga seda perepoega endale, kuivõrd seda, mis temaga kaasas. Ilusad poekangast kleidid ja nahast kingad, lehvivad juuksed ja seltskondlik näitemänglemine.

Kõik see ilus teise maailmasõja-eelne maailm kadus, väljas läks pimedaks, tulid küüditamine, okupatsioonid ja kolhoosikord. Perenaine koos oma õmblusmasinaga – küllap sellesamaga, millega ta tütardele kenad lehvivad kleidid selga õmbles – viidi ära. Uhke poemaja pandi nõukogude korra ajal kassapuudujäägi varjamiseks põlema, ning igitraagiline Matrjo lasti oma tütre pähe maha.

Tõeliselt eepilise mõõtme andiski loole ju see, kui pärast kõik näitlejad ütlesid, mis nende kehastatud tegelasest päriselt sai. Üks viiest imeilusast poodnikutütrest elab veel tänagi! Oli see nüüd fiktsioon või reaalsus, mis seal vahet. Ilus oli.

Ja hea kõrvale kuulata. Patsi itk Nirvana Lithiumi viisile oli kirsiks tordil, pasunapoistest rääkimata.

Pärast bussis rääkisime ajaloosündmused veel  lühidalt üle. Ning täna ütles Suur Vend, et tegelikult ta ju polnudki oma lemmiknäitlejat OS ammu näinud, viimati vist kass Finduse rollis. Ma usun, et see oli ülima rahulolu väljendus. (Ei sõnagi sellest, et eelmisel päeval jäidki arvutimängud mängimata.)

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s