Pühade aegu

Kolm vaba päeva, milline õnnistus – vähemalt nõnda tundus, kui ma neljapäeval suure koti parandamist vajavate töövihikutega kaasa pakkisin ning otse töölt Väikevenna võistlustele viisin.

Nii. Reedel koristasin maja, käisin Väikevennaga koos ujumas, sõidutasin suuremad lapsed rattatöökotta, et nad oma vastselt hooldatud ratastel koju saaksid vändata, käisin Väikevennaga juuksuris. Suur Vend oli nördinud – miks temal juuksuriaega polnud, ah? Tuletasin talle meelde, et kui möödunud nädalavahetusel helistasin, siis ta ise väitis, et ei soovi veel lõikamist. No emal puudub ikka igasugune laiem perspektiiv – kuidas ma siis aru ei saanud, et selleks nädalavahetuseks oli täpselt õige aeg käes.

Laupäeval jalutasin koos Väikevennaga tema rattale järele. Jalutuskäik oleks olnud iseenesest täiesti tore, kui sooja oleks olnud rohkem kui pluss kolm ja taevast poleks sadanud ma-ei-saanudki-täpselt-aru-misasja. Vahepeal tegime Kõrrekesega koos paša valmis. Sedakorda kuumutatud. Õhtul olid Väikevennal jälle võistlused. Ta meenutab hullusti ikka temaealist Suurt Venda. Väga innukas kaitsemängija, viskab alati oma meeskonna audid välja ja teeb kiiresti viis viga täis. Ja tema häält on kosta üle terve platsi. Igal juhul sai ta kaotusest hoolimata rangelt treenerilt T-lt kiita ja suisa pakatas uhkusest. Õhtul värvisime mune. Suur Vend tegi ettepanku panna lihtsalt sibulakoored munadega keema. Kõrrekese arvates polnud see üldse hea mõtte, kuna nullis munade isikupära. Sel aastal ei õnnestunud mul kahjuks punast kapsast saada. Kümmekond muna värvisime vildikatega ka. Lapsed olid mures – kas ristsõnad ikka veel tulevad. Ristsõnadega lõpetasin pool kaks. Öösel nõudepesumasinat tühjendades pillasin omale suure raske ahjupoti kaane varba peale.

Hommikul olidki pühad käes. Lapsed leidsid oma šokolaadimunad traditsiooniliselt ristsõnade abil. Taevas oli nii hall, et küünlad tundusid munakorvi kõrval päris hea mõttena. Suur Vend soostus isegi Simpsonid kinni panema. Peale hommikusööki läks mu triikraud katki ja see katkine triikraud oli selge ilmutus elu ebaõiglusest.

Väikevend, kes tundis mulle kaasa, tuli ise vabatahtlikult porgandisalatit riivima. Kõrreke kattis laua. Vanaema jõudis esimesena. Nagu tavaks, tõi ta meile kotitäie moona. Lisaks laste lemmikkrõbuskitele oli seal ka traditsiooniline purk delikatesskurke, sprotikonserv ja pakk pastat. Kui meie maja on lumest kinni tuisanud – mis ilmaolusid arvestades polegi nii võimatu, mõtleme me Vanaema ja ta moonakoti peale suure tänuga. Siis tuli Mamma ja jagas meile kõigile, mina kaasaarvatud, šokolaadist jäneseid. Praad söödi ära. Paša suhtes leidsime üksmeelselt, et kuumutamata on ikka parem. Vanaemad rääkisid Õnne 13-uudiseid ja Mamma laenas minult Bergmani elulooraamatu.

Väikevend, kellel oli veel õppimata, tahtis kangesti staadionile minna. Ta pidi mitu korda oma riietuse ette näitama, lõpuks, kui nii jope, jalanõud kui ka müts said õiged, lubasin tal minna. Kui läksin Mammat koju viima, märkasin, et see baklažaan oli oma mütsi veel esikus tagasi nokatsi vastu vahetanud.

Sõitsime esmalt staadioni juurde ja Kõrreke kutsus ta kõrvale otse penaltite löömiselt ja lasi mütsid välja vahetada.

Viisime Mamma koju ja läksime ostsime uue triikraua. Elu sai endale justkui taas kindla pideme, millest hoida.

Väikevend jõudis samuti staadionilt koju. Pahandasin temaga mütsi pärast.

Aga vähemalt koju tulin ma ju õige mütsiga, leidis Väikevend asja juures hea külje.

Siis õppimine. Kaheleheküljeline kiri õpetajale võttis kolm tundi. Väikevend kirjutas tänasest päevast staadionil, lemmikloomaringist, korvpallitrennist – loomulikult ära mainides eilse kiituse treener T-lt – ja robootikaringist. Minu nõuandeid eriti kuulda ei võetud. Lõpuks sai kiri siiski valmis. Nagu ka poolelijäänud triikimine. Töövihikud said kah millalgi parandatud. Suurele Vennale juuksurisse aeg kinni.

Õhtuks olid munavõileivad ja Superstaarisaade.

Ainult kolm vaba päeva kadusid kuidagimoodi ära.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Advertisements

4 thoughts on “Pühade aegu

  1. Maarika ütles:

    Kohupiimatoit on pasha. Hääldataksegi pas-ha (vene keeles on ka пасха). Paša on Türgi sõjaväeametnik. Sinu sõnakasutus on hea näide sellest, kuidas sh hääldamine š-na on eestlaste keeletajule kõva põntsu pannud. EKI ka kirjutas sellest millalgi http://keeleabi.eki.ee/index.php?leht=8&id=272.

  2. reet ütles:

    Väga tegusad pühad, igatahes. Miks on “baklažaan” teie peres “patsaani” sünonüüm? Kas teile ka üldse ei maitse? Mina olen baklažaanidega hirmus hädas, kõik räägivad, et hea asi on, aga mina neid perele (ja endale) söödavaks küpsetada ei oska …

    • iibis ütles:

      Jah, kohati isegi kurvakstegevalt tegusad. Pühade aegu võiks ju ideaalis olla ka hingetõmbeaega, mitte ainult rõõm puhastest põrandatest, isetehtud toidust ja parandatud vihikutest.

      Kuigi – rõõm ju iseenesest seegi.

      “Baklažaaniks” nimetan ma jah umbes sellist väiksemat sorti sigadusi korda saatvat rüblikut, nii oma kui võõrast. Päris-baklažaanil palun mitte isiklikult võtta.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s