Kevadpäike, ja-jah…

Viis aastat tagasi kirjutasin siia blokki esimest korda. Tore on seda praegu lugeda – näedsa, minu elu viis aastat tagasi! No ja siis veel vana blogi ka, veel kaks aastat. Tunnen end mõnikord vanana nagu mõni kilpkonn oma kilbirõngaste koorma all, ja siin need ringid siis ongi.

Kõik kordub. Nii omaenda peres kui tööl on olnud põhjust viimastel päevadel meenutada oma teismeliseiga. Ma ei tahaks seda enam läbi elada, õnneks ise enam ei pea ka – aga õpilaste ja isiklike laste puhul pole pääsu.

Üha raskem on tegelikult siia kirjutada. Samas on see justkui kohustus auditooriumi ees, umbes nagu oli see paks tädi Frannys ja Zooeys, kelle rõõmuks tuli raadios esitada Tarka last. Teinekord tundub, pole justkui jaksu ja viitsimist ja kui vaadata ümberringi, siis see vist polegi enam eriti moes, v.a mingid vidinajagamisblogid. Aga jah see vastutus. Kuigi, tarkus kipub kohati lõppema ja lapsed on kah päris suured juba.

Täna päikest eriti polnudki. Tööl oli üks lahendamist vajav jama ja õnneks on mul väga abivalmis kolleegid. Kodus on mul üks sõrgu vastu ajav teismeline, ja pädevaid noorsoospetsialiste kusagilt võtta pole. Noh, õnneks on teismelisel siiski ka teine lapsevanem, kes vähemalt telefoni teel kasvatamises on juba päris kogenud, ja lisaks teismelise mõistlik vanem õde. Siis veel algklassilaps, kes kooliasjus on küll viimasel ajal päris tubli, aga õhtul läks siis, kui oli juba aeg magama minna, endale vorstivõileiba tegema ja kulutas selleks unejutuaja. Lisaks jäi ta täna kooli juures bussipeatuses ilma ühest oma loksuvast hambast ning kaotas selle ka ära. Otsima pole vaja minna, nii ta vähemalt kinnitas.

Ühe väga väikese unejutu ma siiski lugesin.

Äkki see porgand seal kaugel Hiinamaal polnudki porgand? Äkki oli hoopis Hiina kapsas? Hiina kapsas, kes näeb und, et on porgand, kes näeb und, et on liblikas, kes näeb und, et on porgand.

Täpselt nagu minu elust!

Aitäh kõigile kaasaelajatele. Hindan kõrgelt teie kannatlikkust!

Teie Iibis

PS! Sirelil on lehed juba täitsa väljas!