Kevadpäike, ja-jah…

Viis aastat tagasi kirjutasin siia blokki esimest korda. Tore on seda praegu lugeda – näedsa, minu elu viis aastat tagasi! No ja siis veel vana blogi ka, veel kaks aastat. Tunnen end mõnikord vanana nagu mõni kilpkonn oma kilbirõngaste koorma all, ja siin need ringid siis ongi.

Kõik kordub. Nii omaenda peres kui tööl on olnud põhjust viimastel päevadel meenutada oma teismeliseiga. Ma ei tahaks seda enam läbi elada, õnneks ise enam ei pea ka – aga õpilaste ja isiklike laste puhul pole pääsu.

Üha raskem on tegelikult siia kirjutada. Samas on see justkui kohustus auditooriumi ees, umbes nagu oli see paks tädi Frannys ja Zooeys, kelle rõõmuks tuli raadios esitada Tarka last. Teinekord tundub, pole justkui jaksu ja viitsimist ja kui vaadata ümberringi, siis see vist polegi enam eriti moes, v.a mingid vidinajagamisblogid. Aga jah see vastutus. Kuigi, tarkus kipub kohati lõppema ja lapsed on kah päris suured juba.

Täna päikest eriti polnudki. Tööl oli üks lahendamist vajav jama ja õnneks on mul väga abivalmis kolleegid. Kodus on mul üks sõrgu vastu ajav teismeline, ja pädevaid noorsoospetsialiste kusagilt võtta pole. Noh, õnneks on teismelisel siiski ka teine lapsevanem, kes vähemalt telefoni teel kasvatamises on juba päris kogenud, ja lisaks teismelise mõistlik vanem õde. Siis veel algklassilaps, kes kooliasjus on küll viimasel ajal päris tubli, aga õhtul läks siis, kui oli juba aeg magama minna, endale vorstivõileiba tegema ja kulutas selleks unejutuaja. Lisaks jäi ta täna kooli juures bussipeatuses ilma ühest oma loksuvast hambast ning kaotas selle ka ära. Otsima pole vaja minna, nii ta vähemalt kinnitas.

Ühe väga väikese unejutu ma siiski lugesin.

Äkki see porgand seal kaugel Hiinamaal polnudki porgand? Äkki oli hoopis Hiina kapsas? Hiina kapsas, kes näeb und, et on porgand, kes näeb und, et on liblikas, kes näeb und, et on porgand.

Täpselt nagu minu elust!

Aitäh kõigile kaasaelajatele. Hindan kõrgelt teie kannatlikkust!

Teie Iibis

PS! Sirelil on lehed juba täitsa väljas!

Advertisements

11 thoughts on “Kevadpäike, ja-jah…

  1. Paula ütles:

    Aitäh, et Sa oled!

  2. signe ütles:

    Kirjuta ikka edasi! Palun 🙂

  3. miisupai ütles:

    Auditoorium kinnitab – vidinaid pole vaja, kilpkonnajutud on suurepärased. Palume alandlikult jätkata.

    Tervisi salalugejalt

  4. Helen ütles:

    Õnne blogile ja et see ikka kestaks.
    Fännklubi nimel. 😉

  5. Mõtted on tuttavad, aga siis sirvid tagasi ja mõtled, et appi kui tore! Ja kui tore veel seda kõike nt 50 aasta pärast lugeda on. Kui net veel üldse eksisteerib… Õnne blogile!

  6. sille ütles:

    Ikka pikk aeg juba. Palju õnne!
    Ja kui kaua ma Sind juba tunnen. Virtuaalselt küll, aga siiski. Oli juba vana blogi lugeja ju. 😊

  7. Kersti ütles:

    Aitäh ja palju õnne!
    Minu kindel lemmikblogi, jätkugu ikka veel!

  8. reet ütles:

    Palju õnne blogile! Teismeliste emaks olemisest võib ikka ka kirjutada. Saavad teadmisi need, kellel see veel ees. Khm. Muidu on ka tore. Tekkis küsimus, kas see on normaalne, et esimese lapse esimene äratulnud hammas väärib säilitamist ja sildistamist, aga kolmanda lapse puhul tuleb pidevalt järele mõelda, mitu hammast tal nüüd juba vahetunud ongi ja kuhu need said (et neid rohkem mänguasjakastist välja ei ilmuks)?

  9. Ann ütles:

    Nii muhe blogi, loodan, et jätkad!!!

  10. iibis ütles:

    Aitäh kõigile pärikarva paide eest.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s