Ole vait ja ripu rahulikult!

Kevadvaheja alguses tõin koju Karnevali ja kartulisalati. Vaheaja lõpuks on see meil enam-vähem läbi töötatud ka. Pealkirjas olev tsitaat on Väikevenna lemmikuks saanud jutust Ahvi saba, milles ahv läheb tülli oma sabaga, kes on otsustanud kooli minna. Tegu on vägagi õpetliku looga.

Kahel korral käisime kinos ka. Vaadatud sai Karupoeg Paddington ning Muumid Rivieral. Karupoega tuli isegi Suur Vend vaatama. Teglikult pidi alguses tulema Kõrreke, aga kui ma pileti veebist juba ostnud olin, tuli lapsele meelde, et tal on hoopis sünnipäevakutse. Ostsin siis poisi ära, lubades popkorni. Aga pärast filmi teatas Suur Vend, et see oli nii hea film, et ta oleks seda isegi ilma popkornita vaadanud, kui teadnud oleks. (Väikevennale meeldis Paddington loomulikult väga!) Muumisid tuli vaatama Kõrreke. Lugu ise oli mõistagi sihtgrupi maiuspala. Ja me kõik olime sihtgrupp. (Ka Väikevennale meeldisid muumid loomulikult väga.)

Suur Vend sai lahti oma kipsist. Kästi veel kaks nädalat trennivabal režiimil elada, aga ma ei usu, et ta nii pikalt vastu peab. Seda enam, et niisama-jalkat käib ta sõpradega staadionil mängimas pea iga päev. Üldiselt oli tal raske aeg. (Käsi oli kuu kipsis, ise oled kolmteist ja siis arvab ema, et sa oled liiga palju telefonis ja ei taha, et sa maja mööda palle ringi põrgatad. Ta justkui üldse ei saa vahepeal millestki aru.)

Ma vahepeal märkan mõningase üllatusega, et mul on majas suur mees.

Väikevend seevastu ostis endale oma isikliku raha eest isikliku jalgpalli. Ka tema on nüüd selles eas, et käib sõpradega staadionil. Temalgi on raskeid hetki, aga tuba sai korda, kohustuslik raamat läbi ning kunstiteos teadlasest valmis.

Kõrreke küpsetas esimese plaaditäie küpsiseid. Šokolaadiküpsiseid. Ning muu lektüüri kõrval võttis ette ka Mõrva šokolaadiküpsistega. Igati tore raamat noorele küpsetamishuvilisele, jääme ootama.

Veel käisime Kõrrekesega vaatamas Oravat ja Ilvest. Lapsel, tundus, oli päris lõbus. Sai vähemalt teada, mis oli oktoobriparaad ja kes on Marcus Aurelius.

Kas sina tahad kooli minna, küsis minult natuke aega tagasi Suur Vend.

(Ah, ole vait ja ripu rahulikult!)

Tegelikult on koolis tore. Selles veendus isegi ahvi saba. Ning pealegi – suvevaheajani pole enam üldse kaua aega.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s