Kuidas ta kaob

Üks hullumeelse tempoga nädal on kohe-kohe seljataha jäämas, järgnev veel täielikult ees.  Arvestades, et möödunud esmaspäeval ahju küttes suutsin endale ahjuroobiga otsaette korraliku obaduse anda, polnudki järgnev nii hull. (Õnneks olin ma ettenägelikult kuu aega tagasi tuka ette lõiganud. Väga praktiline. Vähemalt juhuks, kui oled endale ahjuroobiga otsmikule sinika löönud.)

Viimasel ajal tabab mind varemast sagedamini mõttelt: juba? Laupäevasel hommikul istusin muusikakooli saalis. Kontsert oli päris pikk, lapsi, kes istusid, flöödid käes, oli üle tosina – ja alustati muidugi pisematest. Meelisklesin maheda muusika saatel, vaatasin pingirea otsadele istunud vanemaid, klaverisaatjat, kes mehaaniliselt noote tehtud! hunnikusse lappas, lapsi, kes oodates sõrmedega raskemaid kohti üle kordasid – ja siis oligi minu Kõrreke. Ei mingit väikest prillide,  punupatside ja  kleidikesega tüdrukut – pikajuukseline sire teismeline, kampsunis ja teksadega (nagu nad ikka on) – ja lood tulid ka hästi välja! (Kuigi mõnikord on kuidagi kahju, et see kleidikeste ja patside aeg on nüüd päriselt möödas).

Mamma pidas laupäeval oma sünnipäeva. Kinkisime talle traditsioonilise Olev Remsu raamatu ja Väikevend joonistas kassidega kaardi. Lilled olime juba õigel päeval, reedel, ära viinud. Mamma vennapoega, kes ise oli veel mõni aeg tagasi teismeline, esindas imekaunis elukaaslanna. Sünnipäevalauda ilmestas muidugi vestlus Mamma uuest puusaproteesist ning kass Sabast.

Ah jaa, vahepeal käis põgusalt ka härra. Loetles üles kõik, mida me peaksime teisiti tegema, ütles, et ma peaksin endale uue mantli ostma (kui sa kannad ühte mantlit kakskümmend aastat, pannakse seda juba tähele!) ning keeras seinakella üles. Siis on kohe kuulda, kuidas aeg kaob.