Kui telefon heliseb

Avastasin end täna keset laupäeva üksinda kodust. Väikevend on teist päeva loodussõprade talvelaagris, Kõrreke oli Mamma juures klaveritunnis ning Suur Vend läinud staadionile, küsides enne isegi luba. Ma ohkasin ja ütlesin, et kui on vaja traumapunkti minna, eks ta siis helistagu.

Sest neljapäeval – nojah, olin just end tööarvutist välja loginud, et minna poodi ja siis joogasse, kui helises telefon. Suur Vend, kes oli minult veel hommikul kasseerinud viiskümmend senti uisulaenutuse raha, oli kehalises mänginud hoopis jalgpalli, kukkunud randmele ning kooliarst oli soovitanud traumapunkti minna.

Käisin poest läbi – olin tol päeval oma kaasatehtud praemunavõileiva loovutanud ennist Väikevennale – ning sõitsin paari kulinaarialeti kotleti ning karbi salatiga koju. Jõudsin parasjagu süüa ning arvutist oma trenni tühistatud, kui helises jälle telefon.

Väikevend oli trennist koju sõites ajanud bussi numbri segamini ning istus nüüd nutuselt Tähtvere piiril, Jannseni bussipeatuses. Guugeldasin siis oma lapse asukoha ning peatselt istusid mõlemad poisid autos. Väikevend oli Suure Venna õnnetusest kuuldes ülimalt erutatud.

Traumapunktis tehti pilt – luumurd ja kips. Viies, nagu teadis sedalaadi asjades täpne Suur Vend.

Siis panka ja apteeki. Kui ma juba olin parasjagu apteegis, helistasin Mammale ka – mu meelest on teda sagedamini vaja varustada ravumite kui toiduga. Ja trenni ma enam nagunii ei jõudnud, võin siis juba Mammale kah kraami viia. Öelgu ainult. Mammal ei olnud neljapäeva õhtul ei toidupoest ega isegi apteegist midagi tarvis.

Seevastu reedel, kui olin viinud Väikevenna laagribussile, helistas Mamma ja teatas, et tal on nüüd kohe pikem nimekiri. Öö jooksul oli tekkinud terav puudus näiteks heeringast ja kassitoidust ja pikeerimismullast ja seal oli veel sada asja. Käisime Suure Vennaga siis õhtul poes.

Mamma ei soovinud koti lahtipakkimisel abi. Aga veel enne, kui Mandariinid algasid, helises telefon ning ma sain kuulda loetelu asjadest, mis ma valesti olin ostnud. Teatasin igal juhul resoluutselt, et ma sel õhtul enam poodi ei lähe ja midagi ümber ei vaheta.

Saime Kõrrekese ja Suure Vennaga filmi rahus ära vaadatud. Jõime teed, sõime kuivikleiba ja kooki.

Film meeldis kõigile ning veel hommikulgi tuli jutuks. Et kes need tšetšeenid on, ja siis ma rääksin veel Džohhar Dudajevist ja mis ma teadsin ja mäletasin ise sellest ajast. (Aga jah, film oli suurepärane ja ega seda ju see Oscari saamine või mittesaamine ju ei muuda?)

Õnneks jõudis ka Suur Vend staadionilt koju. Täna pääsesime luumurdudest. Ja isegi valestivalitud kassitoidust või heeringast. Ainult Väikevend, kui ma ta parasjagu telefonilt kätte sain, oli rahulolematu. Lapsed pandud seal plakatit tegema. (No tõesti, ega ise kah ei viitsiks!)

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s