Ei mingit Hiinat!

Lastehaigla koridorid olid sopilised ja käänakutega. Väikevend orienteerus seal märksa paremini kui mina.

Sellepärast sa ei tohigi Hiinasse minna! Sa eksid seal ära ja lähed kaotsi, teatas mu poeg resoluutselt.

Ta juhtis mu eksimatult garderoobini tagasi – hoolimata asjaolust, et talle oli mõne aja eest belladonnat silma tilgutatud ja laps ise ametlikult lühinägelikuks tunnistatud.

Tema suur unistus – prillid – saab niisiis tõeks.

Mul endal õnnestus täna, ühe päeva jooksul, ära kaotada pangakaart ja telefon, mitte jõuda planeeritud trenni, küll aga käia planeerimatult apteegis ning tuua Mammale küll õige ravum (aga vales koguses), käia uuest töö juures telefoni otsimas ning leida see lõpuks vihikukotist (helin muidugi eeskujuliku tööinimese moodi hääletul). Kui siia veel lisada Kõrrekese hommikune sa ei pea ennast [minu suusapükste kadumises] süüdistama!, – öelduna seejuures toonil, et tegelikult peaksin ikka küll – on komplekt täielik.

Vihikukotis oli palju, palju parandamist vajavaid töid.

Ei mingit Hiinat – see on selge.