Kuidas ta kaob

Üks hullumeelse tempoga nädal on kohe-kohe seljataha jäämas, järgnev veel täielikult ees.  Arvestades, et möödunud esmaspäeval ahju küttes suutsin endale ahjuroobiga otsaette korraliku obaduse anda, polnudki järgnev nii hull. (Õnneks olin ma ettenägelikult kuu aega tagasi tuka ette lõiganud. Väga praktiline. Vähemalt juhuks, kui oled endale ahjuroobiga otsmikule sinika löönud.)

Viimasel ajal tabab mind varemast sagedamini mõttelt: juba? Laupäevasel hommikul istusin muusikakooli saalis. Kontsert oli päris pikk, lapsi, kes istusid, flöödid käes, oli üle tosina – ja alustati muidugi pisematest. Meelisklesin maheda muusika saatel, vaatasin pingirea otsadele istunud vanemaid, klaverisaatjat, kes mehaaniliselt noote tehtud! hunnikusse lappas, lapsi, kes oodates sõrmedega raskemaid kohti üle kordasid – ja siis oligi minu Kõrreke. Ei mingit väikest prillide,  punupatside ja  kleidikesega tüdrukut – pikajuukseline sire teismeline, kampsunis ja teksadega (nagu nad ikka on) – ja lood tulid ka hästi välja! (Kuigi mõnikord on kuidagi kahju, et see kleidikeste ja patside aeg on nüüd päriselt möödas).

Mamma pidas laupäeval oma sünnipäeva. Kinkisime talle traditsioonilise Olev Remsu raamatu ja Väikevend joonistas kassidega kaardi. Lilled olime juba õigel päeval, reedel, ära viinud. Mamma vennapoega, kes ise oli veel mõni aeg tagasi teismeline, esindas imekaunis elukaaslanna. Sünnipäevalauda ilmestas muidugi vestlus Mamma uuest puusaproteesist ning kass Sabast.

Ah jaa, vahepeal käis põgusalt ka härra. Loetles üles kõik, mida me peaksime teisiti tegema, ütles, et ma peaksin endale uue mantli ostma (kui sa kannad ühte mantlit kakskümmend aastat, pannakse seda juba tähele!) ning keeras seinakella üles. Siis on kohe kuulda, kuidas aeg kaob.

Advertisements

4 thoughts on “Kuidas ta kaob

  1. Mantliteemalise kommentaari tõttu lugesin mantliga koha uuesti üle ja mõtisklesin – Nii huvitav, et 20 aastat sama mantel! Laste sündide ja kasvamise järel oled ikka järelikult samas kaalus, äge! Ja mantel on ka järelikult tubli, kui nii kaua on kestnud ja vastu pidanud ja veel kantav 🙂
    Teisest küljest – jah, õpetaja elu, arusaadav 🙂

  2. Ehee, mul mantliga sama seis, kui ma olin seda juba 10 aastat kandnud, hakkasid inimesed seda korraga märkama ja kiitma, et mis ilus mantel, kust ma sain. Ma kahtlustan, et lõige oli jälle moodi tulnud…;) Kusjuures ma olen vahepeal ikka endale uut otsinud, aga pole, mis selga kõlbaks ja nii umbes pooltuhat eurot ei maksaks. Ja sulejopega ma käia ei suuda!

  3. iibis ütles:

    Mantel on kunagi ammusel ajal, üheksakümnendate esimesel poolel, õmmelda lastud. Rohelise mantliriide ostsin vistiti Elvast, oli üks hoov, kus oli kangapood.

    No kui ikka väga tahaks, jõudnuks ma ikka õpetajapalga eest kah uue mantli osta.

    Huvitav, kas Elvas on see kangapood alles? Ilmselt peaks uuest mantliriidest alustamagi…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s