Kuidas ma poistega söömas käisin ja tütrega vestlesin

Ma absoluutselt ei saa hetkel aru, kuidas on üleüldse võimalik, et inimene käib tööl! Mul on kodus nii kohutavalt palju tegemist, ja siis veel mõtted sellest, mida võiks teha, kui aega oleks. Näiteks teha iseenda jaoks kataloogi Imelistest ajalugudest, korrastada põhjalikult garderoobi ja kui veel aega üle jääb, süstematiseerida paremini õppematerjalid. Seda kõike ma teen, kui ma aega saan.

Aga täna. Ärkasin päris hilja, nii üheksa ajal. Sõime hommikust. Riputasin pesu kuivama. Siis vastasin paarile kirjale, maksin paar arvet, vaatasin feissbukki. Üritasin pisut lugeda ka paar päeva tagasi raamatukogust toodud raamatut. Suvi Kreeka tavernis kõlab hästi, kuid on vähemalt algusest nii etteaimatav ning nähtavasti ka kehvasti tõlgitud. Avastasin, et olin üht lõiku korduvalt lugenud, saamata aru, mida sellega on siis öelda tahetud. Panin raamatu kinni. Siis koristasin ära ülemise korruse. Niitsin ära muru maja eest – kuna Suur Vend oli aiast niitnud, jäi meil kokkulepe, et see majaesine plats on minu jagu.

No ja nii ma siis avastasingi, et lõunaaeg on käes. Kogusin lapsed kokku – Väikevend oli naabriplika juures ning Suur Vend arvuti taga – ning ma ütlesin, et läheme sööma mõnda kohta, mis pole väga kallis, kus saab õues süüa ja mis pole Mäkk. Peale mõningaid vaidlusi võtsime rattad ja sõitsime kodulähedasse pubisse, kohta, kus Suur Vend koolipäevadel, kui raha on, mõne kambajõmmist poissmehega poissmehe pannirooga söömas käib.

Tulemus: umbes pool tundi ootamist – selle käigus jõudis Väikevend juua ära kaks mahla, süüa leivakorvist ära pooled leivad, pildistada varblase saba (muu osa varblasest oli pildilt minema lennanud) ning vennaga lollitada. Ning toodigi lauda poistele kaks kõige suuremat burgerit, mida mina oma elus näinud olen. Esmalt eemaldas Väikevend tomati ja kurgisalati. Pool hamburgerist oli salati tõttu tema hinnangul nagunii söömiskõlbmatu. Seejärel näkitses ta pisut juustu veisekotleti pealt, sõi ilusast oranžitriibulisest kausikesest umbes kolm kartulkribalat (mulle ei meeldi see kaste!) ning teatas, et ta tahab veel juua, muidu ei söö ta midagi. Küsisin kraanivett. See serveeriti kenasti sidruni ning jääga, ning täiesti tasuta. Väikevend jõi ära pool vett, sõi pool sidrunit ning ütles, et talle toit ikkagi ei maitse. Ei veisekotlet ega kartulid, salatist rääkimata. Nojah, ma tabasin end järjekordselt lubaduselt, et enam ma Väikevennaga välja sööma ei lähe. Tema puhul on kõige kindlam pasta rohke riivjuustuga, ta võiks seda ilmselt vabalt kolm korda päevas süüa.

Vähemalt meie Suure Vennaga saime kõhu täis.

Kodus helistas mulle tütar.

Ma pidin sulle iga päev helistama, et ma elus olen, aga ma eile unustasin ära. Ma olin küll juba eile ka elus! Missuguse autoga sa mulle homme järele tuled? Oled sa kindel, et tahad kontserti ka kuulama tulla? Siin on umbes kolmkümmend last ja mitte kellelgi ei tule vanemad kuulama!

Tabasin end arvestamast, kui mitu aastat on jäänud Väikevennal teismelise-eani. Ilmselt peaksin ma siis selleks, et oma lapsi vähem segada, avama kodutute loomade varjupaiga, õppima hiina keelt ning rajama iluaia ühekorraga, et mul jääks vähem aega oma lastele piinlikkuse tekitamiseks. (Töömaterjalide ja garderoobi korrastamisest jääb siis juba väheks.)

Homme tuleb mu tütrel veel see häbi üle elada.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s