Naiivsed rõõmud – ja kohe palju!

445Topiga taaskohtusin ma tegelikult tänu raamaturestile kaubanduskeskuses. Mulle see nii meeldib – mitte ainult seetõttu, et see on hea koht, kuhu omad raamatud, mis enam ära ei mahu, viia, vaid ikka sellepärast ka, et sealt leiab ka ise mõne toreduse. Paar päeva tagasi näiteks siis Topi. Sellega on veel see huvitav asi, et ma selle sisu oma lapsepõlvest justkui ei mäletagi. Küllap Mamma ikka luges. Aga pildid olid mul peas! Ilmselt oli siis see minu lugemise-eelne ajastu. Huvitavad kubistlike elementidega loomapildid.59 The Women of Avignon Nii et sealt jõudsime siis Kõrrekesega välja Avignoni neiudeni… Aga mõlemad olime ühel meelel, et Siima Škopi Pöial-Liisi piltidele neist ikka vastast pole!

Jama Suure Venna teatriskäikudega algas minu meelest niipea, kui ta titeeast välja jõudis. Alati – ja ma mõtlengi siinkohal, et alati – tuleb selleks päevaks, kui minul on teatripiletid, teade võistlustest või sünnipäevast või mõni muu asi ette. Seekord siis sõbra sünnipäev. Õnneks võib alati kusagilt leida mõne lapse, kes selle pileti ära kasutab. Täna täitis siis tühja tooli Üle linna Vinskit vaadates Väikevenna rõõmuks tema lasteaiasõber P.

P1060217Nii helge ja soe ja hästi naljakas lugu oli! Kas just parem kui raamat – seda ma lugesin ilmselt Väikevennast mitte eriti palju vanemana – aga telelavastusest meeldis küll rohkem. Taevas, kus sinisel taustal ujusid üksikud suured pilved – hulkur Robile just ülelugemiseks parasjagu. Mõnus lugu ühest lapsepõlvesuvest ja unistamisest ja ägedatest tüüpidest enda ümber – ainult märka ja nad ongi päriselt olemas! Kas sina üldse mäletad, et väljend padjaklubi on pärit just Vinskist? Väikevend ja tema sõber muidugi nautisid ja naersid palju, aga Kõrreke mõistis ka näiteks Pirtspeki ja Mõrumanni kurbust ja üksildust. (Viimase tegelasega seostus meil ka Piisamrott Sabatähest.) Oh, ja nähtamatuse pulbriga – prantsuse patent! – oleks mõnikord päris hea maailma paremaks muuta.

Viisime P koju – kuuldes loomulikult ära kõik uudised koerast nimega Karu, merisigadest ning kaladest, keda P sel suvel püüdnud oli. Ei kulunudki palju aega, et juuksed ära kammida ning Kõrrekesega Vanemuise suvisele kontserdile minemiseks rattad kuurist välja ajada. Sellest ei väsi vist kunagi. Suvine õhtu Kassitoomel. Sedakorda oli rõhku pandud valssidele, mis sobib minu meelest oivaliselt kokku suveõhtu dekadentliku muretusega. Kuulasin muusikat ja vaatasin inimesi. Ses suhtes ei vea Tartu kunagi alt. Otse meie kõrval oli armas noorpaar, kelledest neiu luges demonstratiivselt Akadeemiat, veidi eemal teine paar, kes oli võtnud kaasa pudeli punast veini ning ehtsad pokaalid – ning viimased sõõmud joodi stiilselt lõpuni lisaloo ajal. Siis oli hulk ilusate keerutavate seelikutega väikesi tüdrukuid, kes mäenõlval liuglesid ja keerlesid. Kõige kaunimad olid muidugi vanapaarid – hallid juuksed ja pidulikud riided, sooniliste sõrmedes kuldne abielusõrmus, jalas ortopeedilised sandaalid. Kogu elu tunduski selle pooleteise tunni vältel liikuvat valsirütmis.

Selline kaunis muusika siis näiteks:

Pärast kontserti saime kokku ka Mammaga, kes sedakorda ei olnud alla, lava lähedale tulema hakanud. Mamma kurtis soprani jubeda vibraato üle (seda olime me ikka ise ka tähele pannud), andis üle kausikese kuumaasikaid ning leppis Kõrrekesega kokku Romeo ja Julia ühiskülastuse.

Kui ma praegu silmad sulen, hõljuvad sinises taevas valsirütmis valged pilved. (Mu tütar on ammu minu naiivsust nentinud.)

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s