Suurekssaamisest ja meestest

Reede õhtul oli kell juba peaaegu öö – vähemasti võttes arvesse, et ma olin kuidagi iseenesest hakanud viimasel nädalal-paaril suveajale üle minema – kui ma ikka veel ootasin. Telefonikõnet. Lapselt. Kõrreke oli oma kooli vilistlasorkestri aastapäevakontserdil-peol. Eks ta siis lõpuks ikkagi helistas ja tõin oma rõõmsa ja õhvevil plika koju.

See oli mul niimoodi esimene kord. Ja kindlasti mitte viimane. Ja mõtlesin, et ei ole midagi nii, et lapsed saavad suureks ja sina ei pea enam autojuht olema. Ikka oled. Ainult lõpetad sellega lihtsalt palju hiljem.

Väikevend määrati trennis omavanuste võistkonda ja seoses lähenevate võistlustega on tal pühapäeviti lisatrennid. Hea võimalus harjutada lisaks korvpallile ka bussisõitu. Ega ma ise seda ka väga hästi enam oska. Ikka pidin Kõrrekeselt üle küsima, et mis bussiga meie juurest linna saab ja nii. Ei olnudki väga hull. Jõudsime kenasti õigeks ajaks kohale. Homme siis proovib ise.

Aga korvpalli mõttes – noh eks ta üks pisemaid seal kambas – nii kasvu kui ea poolest – ole. Seesama asi, mida Suur Vend oma esimesest aastast rääkis – et sulle ei söödeta ja kõik on suuremad. Pead ennast ise tõestama. Selline meeste värk siis.

Seoses meeste värgiga tuli mulle meelde ka teema meeste särk. Noh, eks teismeiga on ju ka see, kus kujuneb välja selline oma riietumis- ja muidu-stiil. Suurest Vennast on saamas triiksärgifänn. Sellele juhtis tähelepanu ka Vanaema, kes sattus koos Väikevennaga eile staadionile samal ajal Suure Vennaga. Sellel oli jope maha aetud ja mängis klassivendadega palli, triiksärk seljas. Eks ta kannab muidugi vajadusel ka kirjadega T-särki, aga jah, kuni on veel mõnigi särk riidepuult võtta, siis seda ta ka teeb. Ja jalga tingimata kitsad teksad (loomulikult terved). Nii et soliidsus ennekõike, olgu või palliplatsil.

Aga. Kogu see imetlustvääriv suurekssaamine ei taksitanud poisse omavahel kõige nõmedamal kombel eile õhtul tülli minemast. Ja kui mina, kes ma tüllimineku ajal poes käisin, õiguse mõistmise asemel kummalegi selgitada üritasin, mida ta ise valesti tegin, olid veel tagatipuks mõlemad ka minu peale solvunud. Vähemalt on Väikevend eeskujulik vabandusepaluja. Kaunilt kujundatud vabanduskiri ja lilled päästavad nii mõndagi. (Umbes nagu dront Edward Muumipapa memuaaridest, kes küll näituseks merekoerale peale astus, aga pärast ka matusekulud enda kanda võttis.)

Ja siis ta veel kiitis taevani minu ostetud plaati. Ainult, et palus, et ma seda mitu korda päevas kuulama ei hakkaks.

Mehed, ma ütlen!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s