Pühapäev. Toit on ahjus

Kas sellisele pealkirjale ongi vaja midagi lisada? Väikekodanlikud rõõmud, umbes nagu sellel proual, keda kirjeldab Stepihundi Harry Haller ning kes pühendunult potilillelt tolmu pühib. Eas, kus see raamat mind innukalt kõnetas, pidanuks ma muidugi praegust iseennast lootusetult mandunuks.

Nädalavahetus, mis on sisustatud koristamise, söögitegemise ja pesupesemisega, meelelahutuseks mõni inglise krimka, rõõmustav teadmine, et vähemalt kõik arved on makstud – no kui vähese elamise intensiivsuse juures on veel üleüldse võimalik seda eluks nimetada?

Vähemasti on mul varnast võtta kaks teismelist, kelle kriitikameel on veel vahe.

Ma arvan, et sellest võib vabalt olla juba mingi kümmekond (appi!) aastat, kui olime Kõrrekese ja Suure Vennaga (kes tookord polnud muidugi veel kellegi Suur Vend) külas, kus olid ka sugulased oma lastega. Ja vot, seal siis suurem sugulaslaps, parajasti õnnelikus teismeliseeas, õiendas parasjagu oma vanematega, miks nende väikevennal nii nõmedad riided on, vaadaku nad näiteks, kui normaalselt on riides Kõrreke ja Suur Vend.

See stseen kogu oma ehenduses meenus mulle mõni päev tagasi. Tulime Väikevennaga poest, kui Suur Vend arvuti taga oma sõbraga skaibis vestles.

Hüüdsin ukselt tere ja kutsusin poisi sööma.

Miks sa pead mind nii nõmedalt sisse tulema ja mind sööma kutusma! Ja riided ostad sa mulle ka nii nõmedad, noh, vähemalt nii seitsekümmend protsenti!

Nihil novi sub sole. Ilmselt on kätte jõudnud iga, kus meeldivam oleks olla orb, kui omada selliseid vanemaid, nagu nad sul just parasjagu on. Kutsuvad sööma nõmedat kana ja ostavad nõmedaid riideid. Loomulikult ei söönud Suur Vend suutäitki minu pakutud kanast.

Hiljem ta siiski leebus, tegi endale Nutellaga röstsaia ning küsis järgmisel nädalal poistekooriga Rakverre minemiseks söögi- ja veekeskuseraha. No ja pisut raha sellenädalasteks võistlusteks kaasa.

Kõrrekesel avastasin fb-s ühe väga võõra nimega sõbra. (Ah, me internetis tutvusime.) Poiss elab Austaalias, hea seegi.

Õnneks on olemas Väikevend. Kes peale dialoogi Suure Vennaga küsis: Emme, arva ära, kas sa oled Väga Nunnu, Nunnu või Üldse Mitte Nunnu!

Ning lisas: Minu riided on väga ilusad. Kõik. Miljard protsenti!

Ning veel on suurepärane, et on olemas nädalavahetused. Ja et ahi on köetud ning toit ahjus.