“Mõtle, ema!” ehk Pelageja Nilovna eas

Mõtle, ema, missugust elu me elame! Sa oled neljakümneaastane, aga kas sa oledki elanud?

Ema oli pikk, veidi vimmas, ta kauaaegsest tööst /…/ vintsutatud keha liikus hääletult ja kuidagi külg ees, nagu kardaks ta alati midagi riivata. Lai ovaalne nägu oli kurruline ja pondunud.

(Gorki Ema)

Emme, tead, ega me sulle midagi eriti ei kingi, sest ega sinu vanuses vist see sünnipäev enam nii rõõmu ei valmista!

Aga ma sain kõigilt kingituse: Kõrreke punus mulle hommikul šefi patsi, Suur Vend kinkis tervelt kolm tumedat šokolaadi ning Väikevend joonistas kaardi!

(Lisaks käisin täna tööl, koolitusel (õppida pole kunagi hilja!) ning joogas. Vahepeal jõudsin viia Väikevenna kunstiringist Mamma juurde, Mamma juurest koju, tuua kingparandusest ära Väikevenna saabas, kütta ahju ning tuua tütar trennist koju.)

Kui panna otstingusse sõnapaar neljakümneaastane naine, siis saad tulemuseks soovituse teha rindade röntgenuuring, süüa kaks korda vähem kui kahekümneaastane ning loo sellest, kuidas keegi neljakümnene Anu sai teada, et vaim on pärit Plejaadidelt ning arenes Koidu Toojaks (enne elas küll läbi liiklusõnnetuse ja kooma). Aga no vähemalt mingigi lootuskiir, eks ole.