Käed-jalad tegemist täis

Kui ma kunagi väga kauges tulevikus, näiteks nii viie aasta pärast, oma elatud elu üle juurdlen ning jõuan käimasoleva juulini, võiksin hakata juurdlema: mis juhtus? Lebasin ma oimetuna haiglavoodis, taltsutasin halva käitumisega kodulooma või olin värskelt usku pööranud? Sest doktoritööd või oma äri käimalükkamist või muud tõsist põhjust oma möödunud päevade kohta paljutähenduslikult vaikida mul ju ometi pole?!

Peale härraste naasmist lavalaudadele on mul nii palju teha! Päeva kõige tähtsam küsimus on muidugi see, mida täna süüa saab. Kas teha kukeseenekastet või kartuliputru ungari moodi? Kas küpsetada õhtuks kooki või teha hoopis tervislik salat? Ühel päeval peale Väikevenna tagastamist kodumaa pinnale ostis härra koguni forelli ning küpsetas selle ahjus ka ära. Paraku selgus, et Väikevend, kes üldiselt on rohkem isa tegu (kuigi ema nägu), ei söö sarnaselt mulle kala.

Võtame siis näiteks tänase päeva. Kõrreke keetis hommikuks tatrahelbeputru, härrasrahvas praadis omletti. Mind äratas Kõrreke, tulles küsima, mitu kopatäit kohvi läheb kannu. Nii otsese vihje peale ei jäänud muidugi muud üle, kui voodist välja tulla.  Peale hommikusööki läksime Väikevennaga ning tegime väikese rattatiiru. Kõrreke võttis ratta ning sõitis Mamma aeda vaarikale. Seejärel läksime kohaliku korvpallikooli promoüritusele, kus Väikevend mängis tunnikese palli ning mina käisin poes.  Koju toodi koorem küttepuid.  Õnneks tegelesid nendega härrased. Minal küpsetasin valmis poole Manhattani toorjuustukoogist. Vajalik autosõit ning lõunasöök. Olin just supi kaussidesse tõstnud, kui meenus, et juustkoogi pealmine kiht oli saanud juba tükk aega tagasi ahju. Õnneks nägi kook veel kena välja. Peale lõunasööki puhastasin vaarikaid. Leidsin terve ämbri ja kausi peale vaid seitse ussi. Nii armsad ussikesed, nunnutas Väikevend napsas paar peotäit marju ning läks naabrpoisi juurde, kus neil oli päeva kohaseima mänguasjana aiakastmisvoolik.  Kui ma olin potitäie toormoosi valmis saanud, avastasin, et peaksin plastkarpe juurde tooma. Läksin jalgrattaga. Väikevend tahtis algul kaasa, aga ostsin ta pooliku nätsupakiga ära. Nägin, kuidas mu esikpoeg lõhub puid. Ütlemata kena vaatepilt. Siis käisime Emajões ujumas. Vesi oli väga, väga soe. Suur Vend mattis ajaviiteks oma plätud liiva alla ning ehitas vee äärde basseiniga lossi. Mina lugesin ja ujusin. Kui me vees olime, läks taevas pilve ja inimesed rannas hakkasid vaikselt rannalinasid kokku panema, et enne sadu koju minna. Kui me omi kodinaid kokku korjasime, ei mäletanud Suur Vend enam, kus on plätu.  Lõpuks, kui kõik olid asjad kokku pakkinud, käidud veel teist ja kolmandat korda liivaseid jalgu loputamas, Väikevend oli roninud üle redeli ning nõudnud, et teda fotografeeritaks ning vihma hakkas sadama, leidis ka Suur Vend üles, kuhu plätu oli maetd. Tulime koju, ning Väikevend märkas, et ta oli unustanud oma täispuhutava kitarri jõe äärde.  Kitarr leiti üles, kohv sai valmis ning õhtusöök – juustukook värske vaarika toormoosiga, ootas ammugi.  Hetkel paistab õhtune päike sisse magamistoa aknast  ning Väikevend vaidleb  valjuhäälselt tänaval naabripoisiga, kellel on rohkem raha. (Minu omal olevat kuus tuhat.) Võib olla mängime veel mõne lauamängu.

Ka homme on ootamas mitmed hädatarvilikud toimetused – Väikevennaga trenni, Mammaga aiandisse ning loodetavasti mitu head sööki.

Advertisements

5 thoughts on “Käed-jalad tegemist täis

  1. indigoaalane ütles:

    Tead, ma lihtsalt armastan sind. St teid 🙂
    see on selline nostalgialaks kadunud maailmast, et lihtsalt pisar tuleb liigutusest silma.. Jõudu!

    kartulipuder ungari moodi.. tahaksid sa sellest täpsemalt rääkida?:) oleks huvitav.

    • iibis ütles:

      Oi, ma kohe ei oskagi midagi ütelda kõige selle peale! Aitäh! Aga maailma olemasolemises pole peale erakordselt närvesöövat (koristus)päeva mingit kahtlust.

      Kartuliputru uurisime väljaandest “Soome-ugri kokaraamat”. Seal olid üldse väga toredad retseptid. Ja nagu selgus lähemal uurimisel, oli antud hõrgutis hoopis mordvalaste spetsialiteet. Kartulipudrule segati juurde munakollased ning pandi pätsina ahju.

  2. hildur ütles:

    Ma arvan, et selles kauges tulevikus oled sa ikka veel õnnelik, kui meenutad oma laste ilusat-pöörast-õnnelikku kasvamisaega. Loetletud “mõjuvad põhjused” oleksid küll arvestatavad, aga igapäevase sebimise kandvat rolli nad täita ei suudaks. Pealegi – kui oimetuna haiglavoodis lebamine kõrvale jätta – ei välistaks need peamist küsimust, et mis täna süüa saab 🙂 Pean pattu tunnistama, et mõnikord saan selles olulises päevakorrapunktis sinu juttudest inspiratsiooni ka .

    • iibis ütles:

      Ega ma ei kurdagi. Ma mõnikord juba muretsen, et kellega ma mängima hakkan ja kellele ette loen ja kooki teen, kui lapsed kasvavad. Õnneks nad praegu ikka veel mängivad minuga, kui neil midagi paremat teha pole

  3. Nii palju tegevusi mahutavad ainult põhjamaa pikad suvepäevad…

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s