Käed-jalad tegemist täis

Kui ma kunagi väga kauges tulevikus, näiteks nii viie aasta pärast, oma elatud elu üle juurdlen ning jõuan käimasoleva juulini, võiksin hakata juurdlema: mis juhtus? Lebasin ma oimetuna haiglavoodis, taltsutasin halva käitumisega kodulooma või olin värskelt usku pööranud? Sest doktoritööd või oma äri käimalükkamist või muud tõsist põhjust oma möödunud päevade kohta paljutähenduslikult vaikida mul ju ometi pole?!

Peale härraste naasmist lavalaudadele on mul nii palju teha! Päeva kõige tähtsam küsimus on muidugi see, mida täna süüa saab. Kas teha kukeseenekastet või kartuliputru ungari moodi? Kas küpsetada õhtuks kooki või teha hoopis tervislik salat? Ühel päeval peale Väikevenna tagastamist kodumaa pinnale ostis härra koguni forelli ning küpsetas selle ahjus ka ära. Paraku selgus, et Väikevend, kes üldiselt on rohkem isa tegu (kuigi ema nägu), ei söö sarnaselt mulle kala.

Võtame siis näiteks tänase päeva. Kõrreke keetis hommikuks tatrahelbeputru, härrasrahvas praadis omletti. Mind äratas Kõrreke, tulles küsima, mitu kopatäit kohvi läheb kannu. Nii otsese vihje peale ei jäänud muidugi muud üle, kui voodist välja tulla.  Peale hommikusööki läksime Väikevennaga ning tegime väikese rattatiiru. Kõrreke võttis ratta ning sõitis Mamma aeda vaarikale. Seejärel läksime kohaliku korvpallikooli promoüritusele, kus Väikevend mängis tunnikese palli ning mina käisin poes.  Koju toodi koorem küttepuid.  Õnneks tegelesid nendega härrased. Minal küpsetasin valmis poole Manhattani toorjuustukoogist. Vajalik autosõit ning lõunasöök. Olin just supi kaussidesse tõstnud, kui meenus, et juustkoogi pealmine kiht oli saanud juba tükk aega tagasi ahju. Õnneks nägi kook veel kena välja. Peale lõunasööki puhastasin vaarikaid. Leidsin terve ämbri ja kausi peale vaid seitse ussi. Nii armsad ussikesed, nunnutas Väikevend napsas paar peotäit marju ning läks naabrpoisi juurde, kus neil oli päeva kohaseima mänguasjana aiakastmisvoolik.  Kui ma olin potitäie toormoosi valmis saanud, avastasin, et peaksin plastkarpe juurde tooma. Läksin jalgrattaga. Väikevend tahtis algul kaasa, aga ostsin ta pooliku nätsupakiga ära. Nägin, kuidas mu esikpoeg lõhub puid. Ütlemata kena vaatepilt. Siis käisime Emajões ujumas. Vesi oli väga, väga soe. Suur Vend mattis ajaviiteks oma plätud liiva alla ning ehitas vee äärde basseiniga lossi. Mina lugesin ja ujusin. Kui me vees olime, läks taevas pilve ja inimesed rannas hakkasid vaikselt rannalinasid kokku panema, et enne sadu koju minna. Kui me omi kodinaid kokku korjasime, ei mäletanud Suur Vend enam, kus on plätu.  Lõpuks, kui kõik olid asjad kokku pakkinud, käidud veel teist ja kolmandat korda liivaseid jalgu loputamas, Väikevend oli roninud üle redeli ning nõudnud, et teda fotografeeritaks ning vihma hakkas sadama, leidis ka Suur Vend üles, kuhu plätu oli maetd. Tulime koju, ning Väikevend märkas, et ta oli unustanud oma täispuhutava kitarri jõe äärde.  Kitarr leiti üles, kohv sai valmis ning õhtusöök – juustukook värske vaarika toormoosiga, ootas ammugi.  Hetkel paistab õhtune päike sisse magamistoa aknast  ning Väikevend vaidleb  valjuhäälselt tänaval naabripoisiga, kellel on rohkem raha. (Minu omal olevat kuus tuhat.) Võib olla mängime veel mõne lauamängu.

Ka homme on ootamas mitmed hädatarvilikud toimetused – Väikevennaga trenni, Mammaga aiandisse ning loodetavasti mitu head sööki.