Laupäeva hommikul ärgates ja aknast välja vaadates oli näha, et on külm. Naabermajade korstnatest tuli suitsu. Päike tõusis raudtee tagant (nagu ikka). Lapsed magasid, tegin ise ka tule katlasse.
Hea rahulik hommik. Keetsin õiget kaerahelbeputru, seda, millega läheb kakskümmend (ja mitte kaks) minutit. Maitses nagu lapsepõlves. (Ka siis keetsin ma pudru muuseas ise valmis, sest Mamma ei ärganud kunagi nii vara üles, et oleks saanud hommikuks putru süüa.)
Päikeseloojangu aegu olime juba külas. Tee peal kuulasime vene muinasjutte Aarne Üksküla esituses. Auto salongis oli tükk aega tavatult jahe ja kõik noogutasid mõistvalt, kui Jemelja ei tahtnud oma ahjult alla kobida. Külas oli tore. Ehk peaks ka endale jäätisemasina muretsema? Tagasiteel kuulasime veel vene muinasjutte.
Pühapäevasel hommikul oli küll mõni kraad soojem eelmisest päevast, kuid Suure Venna plaan sõbra perega suusamäele minna lükkus siiski mõnele järgmisele korrale. Alustasin ka seda päeva kütmisest.
Lapsed vaatasid Kariibi mere piraate, mina parandasin töid. Pealelõunal käis Väikevend naabripoisi juures mängimas.
Oli mitmeid sisukaid vestlusi. Vaidluse Kõrrekese ja Suure Venna vahel – teemaks, kas Lääne-Rooma langemine on mõjustanud kuidagi ka nende isiklikku olemist – lõppes, kui ma otsisin riiulist välja Fichte ja lugesin lastele tema liivatera näitest.
Väikevenna kodused ülesanded jäid paraku kuni õhtuni unarusse. Banaanikeeks oli juba peaaegu valmis, kui Suur Vend lasi oma pedagoogilisel talendil õilmitseda:
Kui sul on kaks eurot ja sa ostad endale kaheeurose minifiguuri, siis kui palju raha sulle järele jääb?
Nii oli palju lihtsam arvutada, kui palju on kaks miinus kaks ja kilpkonna kilbimustrit värvida.
Banaanikeeksile raputasime ohtralt tuhkushkrut ja keetsime kõrvale teed Kenyan sunrise.
Aga meil on ka juba täiesti soe, ainult miinus kaheksa. Õhtul peale trenni panin veel pisut puid alla.
