Väga rahulikud jõulud

See oli vist üleeile, kui minu ees, ning see tähendas ühtlasi ka, et kaubanduskeskuse sularahaautomaadi ees, oli selline kena, kolmekümnendates abielupaar. Naise silmades oli tuli, kui ta, ülim erutus hääles, kõneles:

Nii, emale me saime nüüd selle ja kui me midagi juude ostame, on temaga korras… isale on juba olemas… Avele peame veel minema ja ära võtma…aga Mart… vot seda ma küll ei tea, mis Mardiga saab…

Proua pööritas nii ilmekalt silmi, et ka mulle, kes ma Marti ei tunne, sai selgeks, et Mardiga läheb tõesti raskeks.

Ma ise olin ka rahuleidmisega raskustes. Harilikult on jõulutunne peale tulnud suuremate laste kooli jumalateenistusel. Nüüd on neil uus direktori kaa-tee, teaduspõhise maailmavaatega, ja keelas jumalateenimise ära. Kirikus toimus kontsert ja ma ei läinud järele vaatama, mismoodi  täpselt kirik ja teaduspõhisus  teineteisele käe ulatavad.

Aga õnneks on olemas sõbrad ja piparkoogid. Nii õnnestuski päev enne jõululaupäeva aeg totaalselt maha võtta. Panin oma lapsed ja Mamma tehtud tainakamaka autole ning veetsime enam-vähem terve päeva stressivabalt, süües kõrvitsasuppi, rüübates glögit vahukoorega, küpsetades ja kaunistades piparkooke. Ning et programm liiga lühikeseks ei jääks, oli sõbranna A ette valmistanud ka õunapirukate taina ning pannud sulama spinati. (Seda nähes pidin hämmeldusega tõdema, et mul on õnnestunud kasvatada kolm last kaelakandvaiks absoluutselt ilma spinatita – ise ka imestan!) Ka lapsed olid õhtuks täiesti vennastunud. Koostati nimekirju toitudest, mida nad ei söö (nt spinat, hapukapsas, verivorst), mängiti monopoli, hüpati batuudil (!) , söödi (v.a spinati-kitsejuustupirukat) ja õhtu lõpetas klassika pudelikeerutamise näol.

Jõululaupäeva alustasime kaartidest. Hilinevad jõulukaartid on, tundub, üks peretraditsioonidest. Aga pühade ajal on vähemalt aega meisterdada. Väikevend tegi kohe ühe hooga valmis ka päkapikkude maja, kuigi viimane päkapikunoos – uus hambahari- oli hommikul sussist välja võetud ja sussidki aknalaualt maha tõstetud.

Surnuaial oli külm ja lumine. Väikevend istus kelgul, Kõrreke vedas teda. Meie Suure Vennaga panime küünlaid põlema, kulutades kümnekonnale küünlale terve toosi tikke. Suur Vend, kes eelistab isa ostetud poosesid tosse praktilistele talvesaabastele, külmetas põhjalikult ära varbad.

Kirikusse lapsed ei tulnud. Jäid hoopis koju arvutist oma jõuluevngeeliumi Iidse lepingu näol vaatama. Kui ma koju tagasi jõudsin, tormas uksele vastu Väikevend:

Emme, kui sa ära olid, helistas Mamma. Mamma käis ka surnuaial ja kui ta tagasi jõudis, oli kuuse all jõuluvana!

Pärast mõningas selgitamist, tuli välja, et jõuluvana oli jätnud kuuse alla  pakid ning ise siiski lahkunud.

Õhtu jooksul tuli välja et mida-keegi-ei-söö-nimekiri polegi nii absoluutne. Selgus, et ehkki Kõrreke ei söö pühimõtteliselt hapukapsast, sööb ta siiski seda kord aastas, kui on jõulud ja Mamma pakub jõulukapsast. Väikevend sööb ka verivorsti, kui on jõulud ning Mamma on vorstid ahjus krõbedaks küpsetanud.

Mina sain oma jõuluhetke, kui poodi vahukoore järele jalutasin. Linn oli tühi. Akendest paistsid küünlad ja kaetud lauad. Kõik olid korraga kodus.

Jõuluvanas ei pea pettuma isegi siis, kui ta on käinud kuuse all. Minu pakkides oli kohvi, tumedat šokolaadi ja raamat. Lapsed said igaüks kolm suuremat pakki – pehme, kõva ja ülikõva ning olid samuti rahul. Tahvelarvutit, mida suuremad lapsed soovisid, ei olnud, aga keegi polnud ka pettunud. Tähelepanuväärne oli, et mõlemad suuremad lapsed olid oma kingilunastamisluuletused ise välja mõelnud.

Tänasel hommikul ärgates oli ainus huvitav küsimus – missugune film esimesena vaatamiseks välja valiti. Surma vägised,  esimene osa. Võitlus Voldemortiga on tõeline rahusadam, võrreldes argipäevadega, kuhu peavad ära mahtuma humanitaarist ema, kaks teismelist ja energiline koolieelik.

Olgu teilgi, armsad sõbrad, ikka selliseid sadamaid, kuhu elutormide eest varjuda! Rahulikke ja rõõmsaid pühi!

8 thoughts on “Väga rahulikud jõulud

  1. Sille ütles:

    Rahulikku jõulu jätku teie perele! Algus on teil küll suurepärane olnud. 🙂

  2. Paula ütles:

    Kallis Iibis! Ilusaid pühi teile kõigile! Suur tänu nende toredate hetked eest, mil minul ja paljudel teistel, on olnud privileeg kaasa elada teie tegemistele. Loodan, et seda jätkub ka järgmiseks aastaks 🙂

    • iibis ütles:

      Need toredad hetked on endalegi teinekord huvitavad lugeda. Kõik on hoopis teistsugune, kui päriselt. Mu laste isa kommenteeris hiljuti, et “te lapsed olete kirjanduslikud tegelased oma ema blogist.” Aga eks ma ikka jätkan (kuni ma mõnda muud meelelahutust ei leia). Sulle ka palju terviseid ja muud, mis teise jõulupüha õhtul soovida sobib.

  3. Ruth ütles:

    Kauneid jõule !

    Mõnus on lugeda Su muhedat blogi…nii argipäeval kui pühade aal`! Edu.
    Ruth Tartumaalt

  4. mäemamma ütles:

    Tere Iibs ja Sinu pere,
    postitus nii ponks, et tuju läks kohe heaks. Et ikka kröbe vorst maitseb ja et tahvelarvuti ei ole ainus asi, mis önnelikuks teeb ja surnuaed on lumisel jöuluöhtul nii rahustav koht (isegi siis, kui karp tikke läheb)
    Aga eriti läks hinge too vahukoore jutt … jalutada tühjas lumises linnas saatjaks akendest paistvad tuled … see on köige ilusam ja parem kingitus. Ma ainult seda palukski!
    Rahulikku aastalöppu ja ikka ja ainult toda paremat sinna uude!
    Mäemamma mägede vahelt (kust mujalt 😉

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s