Minu täiesti isiklik lugemisaasta, vol 3

Kevad. Nohuse ninaga lugedes haakus Fournier` huumor kuidagi eriliselt ühte.

Rääkisin neile oma laste hooldekodu viimasest jõulupeost. Sellest, kuidas lapsed kuuse ümber ajasid, kuidas laulukooris ajas iga laulja oma joru, kuidas kuusk lõpuks põlema läks, kuidas projektor filmi näitamise ajal ümber aeti, kuidas kreemitort maha kukkus ja kuidas lapsevanemad neljakäpakil laua all konutasid, sest nad otsisid varju petankikuulide eest, mille üks mõtlematu isa oli kinkinud oma pojale, kes neid loopis – ja kuidas selle kõige taustaks kõlas “Üks roosike on tõusnud.”

Selline väike seltskondlik nali, hea rääkida ja olla kindel, et oled ka järgmisel korral kutsutud. Ilus raamat oli muuseas.

Kõigist neist igatsustest ja soovidest, mida vanemad oma lastele peale panevad ja mis ei ole kahe raske puudega poja kaudu täituma määratud. Ja isa õrnusest oma linnupoja moodi poegade vastu, kelle  aju oli ka linnu oma.

Minu tütar Marie rääkis klassiõdedele, et tal on kaks puuetega venda. Nad ei uskunud teda. Nad ütlesid, et see ei saa tõsi olla, et ta lihtsalt uhkustab.

Isa loetleb toredaid argiseid ja pidulikke asju, mida ta teeks, kui ta poisid oleksid tavalised lapsed.

Raamat tegi meele kurvaks. Mathieu` ja Thomase pärast. Ja nende isa pärast. Ja maailma pärast. Ja samas meeldis, sest oli hästi kirjutatud. Napilt ning täpselt, kurvastamapanevalt ja naljakalt. Kevadel, ma mäletan, olin ise ka kurb ja raamat sobis minu kevadega kokku.

Suvel ma lugesin palju. Eesti kirjandust kohe mitme raamatu jagu (Kivirähk ja Kilusk näiteks) ja siis veel ühte elamuslikumat ajaloo-alast asja, mis mulle viimasel ajal ette juhtunud (elamuslikkust tugevdas kindlasti asjaolu, et hakkasin lugema Normandias, kus ka raamatus kirjeldet sündmused hargnema hakkasid).

Suveraamat – Hvostov. Hakkasin seda lugema bussis vihmasel augustihommikul Ida-Virusse koolitusele sõites. See oli mitmekordne rännak, mitte ainult kujutluses, vaid ka reaalsuses. Koolitus ise muuseas tipnes Hvostovi ettekandega.

Väga mehelik raamat oli. Minu jaoks oligi see pubest meheks teema raamatus keskne. Aja koloriit on ilmselt puhas eksootika teisest ajast või ruumist inimestele.

Eriti võluv oli ses mõttes kirjanikuisanda isiklikus ettekandes soomlaste jaoks loodud peatükk. Kuigi emotsioone kandsid rohkem isa- ja naisteliinid. Seda, eriti isaküsimust, rõhutas ka peatükkide järjestus. Huvitaval moel on ema justkui nähtamatu (v.a tema päritolu). Identiteediküsimus on oluline neile, kel põhjust selles kahelda. Poiss kinnisest linnast, isa poolt sibirjak, ema poolt eestlane, kehalises astmaatik. Linnas, kus polnud teada ainsatki põliselanikku.

Hvostov ise pidas seda – nii raamatu sissejuhatuses kui ka loengus –  soovituslikuks õppematerjaliks nõukogude aja kohta. Selle kohta ütleks: nii ja naa. Õppematerjal, mis keskmisele õpilasele kohane, on kindlasti lühem.  Samuti – kui kusagil on nõnda värvikad seksuaalse ärkamise kirjeldused – jääb muu osa tekstist sagedasti üldse tähelepanuta.

Minu meelest olid tuumaks suhted isaga. Kas see, kui isa ei saanud aru, kui tähtis oli lapse saladus, oli põlvkondadevaheline või ajastuomane mõistmatus, ma ei tea.

Aga raamatu kohta tahan veel öelda kahte asja:

1)oleks võinud toimetada oluliselt lühemaks;

2)pr Sehkendaja, Su ema eksemplar on ikka minu käes, ma pole unustanud.

Suvest sügisesse – Lodge. Juulis alustasin ja sügisesel koolivaheajal lõpetasin. Esmalt triloogia – mida olin varem lugenud, ainult et vales järjekorras – ja siis Mõtleb.

Lugemisnauding garanteeritud, esimesest viimase leheküljeni. Selline mitmemõõteline värk üleni, kui sulle tundub, et oled ühest mõõtmest aru saanud, siis üllatus! – avaneb järgmine. Ja nii mitu korda järjest. Sealjuures viiakse lugeja giidikäel läbi  teadusmaailma, kirjanikuks-olemise, juhtimisteooria, humaitaaria ja inseneriteaduse konflikti, kreeka müütide ja ihuliku ja hingelise armastuse. Nalja saab muidugi lakkamatult.

Ja tsiteerida saab täpselt sellel teemal, millel parasjagu vaja. Näiteks lennusõidu kohta.  Või depilatsiooni vajalikkuse kohta. Või hommikuse ärkamise  seosest surmaigatsusega:

“Surmainstinkt – mis see veel on?” Wilcox peatas lihakübeme tema teel suhu, et seda küsimust esitada.  “Raske seletada. Põhiliselt on see idee, et alateadlikult igatseme me kõik surra, siirduda olematusse, sest olemine on nii piinarikas.” “Kell viis hommikul tunnen ma tihtipeale nii,” märkis Wilcox. “Aga kui ma tõusen, siis see tunne millegipärast kaob.”

Nojah. Kes on lugenud see mõistab.

Talv. Tegelikult alustasin Siili elegantsi oktoobri lõpus, sügisese koolivaheaja viimastel päevadel ning lõpetasin mõni päev tagasi.  Kui ma ütleksin, et oli ilus raamat, siis, meenutades Soolavarese Tjorvenit, kõlab see, nagu räägiksin kuivikleivast. Aga Siili elegants ei ole kuivikleib!

Et jah. Majahoidja Renée Michel, salajane autodidakt. Majatäis parasjagu jõukaid, parasjagu ülbeid  ja pariislasi. Kasse ja koeri. Ning nende seas kaheteistkümnene Paloma, kes on kaotanud elu mõtte ning kavatseb end tappa.

Asjad hakkavad juhtuma, kui majja kolib jaapanlane Kakuro. Kes näeb.  Nii et

uskumatu, kuidas minu ametikorter, mis veel eile mitte kellelegi vähimatki huvi ei pakkunud, tundub nüüd äkki olevat kogu maailma tähelepanu keskpunktis.

Ja tundub, et kõik on võimalik. Leida elu mõte. Leida mõistmine. Leida armastus. Surra nii, et tunned:

meelsasti jooksin teie seltsis veel viimase tassikese teed.

Raamatu lõppedes valdas mind tõeline tunnetetulv,  tuli tahtmine nutta. Nii hingekriipivalt kurb ja samas ka lootusrikas.

(NB! Pr Rõivas võib oma eksemplari samuti iga hetk kätte saada!)

Maailmalõpp jäi tulemata – aasta lõpp on aga kohe käes. Loeme veel! (Mina sain näiteks jõuluks Mariase Oxfordi romaani.)

One thought on “Minu täiesti isiklik lugemisaasta, vol 3

  1. Paula ütles:

    Vaatasin raamatuid ja siis hindu. Ohkama võtab. Tütrele tellisin amazonist jõuluks raamatuid – kolm tükki koos kojutoimetamisega inglismaalt 20 euri

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s