Poiste ja tüdrukute suvi ja söök

Kõik need pisiasjad, mis teevad suvest suve, need ammendamatud naudinguteallikad, on justkui juba käes.

Lakkamatu jalgpall, mis viib Suure Venna staadionile mängima kui ka koju jõudes paaniliselt hõikama:

Miskellonkasmängjubakäibkuidaseison?

Kõrrekesega läksime täna poodi. Sisemine harakas tahaks endale kõiki kulinaid ja sisemine printsess kõiki neid lendlevaid kleite. Proovisin mitut selga, ning oh häda, kaks kleiti istusid kui valatult. Tütreke valis endale bikiinid. Nojah, enim, mis ma suutsin, oli teha süda kõvaks ning valida kuldne kesktee (nulli ja kahe vahel). Lõpuks ostsime veel poistele sokke ja pesu – need, kummaline küll, olid kodus veel takkapihta tänulikudki.

Tegime Kõrrekesega täna lõunaks külmsuppi. See tuli täiesti vaimustavalt hea – vähemalt nende jaoks, kes külmsuppe armastavad. Mina ja mu tütar, meie armastame õnneks küll.

Õnneks leidis õhtune purukattega rabarberikook rohkem poolehoidjaid.

Kui ma kaheksa ajal trennist tulin, asutas Suur Vend juba magama minema.

Kas laps on haigeks jäänud? Kahest jalgpallimängust on vaevalt esimese esimene poolaeg läbi.

Me läheme R ja S-ga homme kalale. Me saame pool seitse kokku.

Kui ma Väikennale unelaulu laulsin, suurem vennastest juba magas.

Sooneutraalne saun, musitamine ja sünnipäev

Täna peale trenni aurusaunas mõnuledes tuli mulle seltsiks üks noorhärra. Teate küll – üksikemade mure – ei ole kuhugi põnni jätta, siis võtad kaasa*. Tundus selline Väikevenna-mõõtu tegelene.

Ma nägin pesuruumis üht ämblikku, ei tea, kust ta sinna sai?

Mina ka ei tea, vastasin. Aga mis sa ise arvad.

Ma ei tea ka. Selline pisike ämblik. Aga ühes maakohas on sellised suured, hästi suured ämblikud. Kas sina oled seal käinud?

Ei.

Tead, ma olen hästi pisike, aga tegelikult olen ma juba seitsmeaastane. 26. juunil saan kaheksaseks.

Noo, siis sa käid juba koolis!

Käin jah.

Kas sa ootad oma sünnipäeva sellepärast, et sa saad kaheksaseks, või sellepärast, et siis saab kingitusi.

Kingituste pärast. Ma tahan kõige rohkem endale Keni saada. Tead küll, seda Barbie’ Keni.

Siis ma läksin pesema ning huvitav keskustelu lõppes. Oma poistega ma küll enam saunas higistades vestelda ei saa. Minul ei ole sellega probleeme, aga neil on. Kui Suurt Venda pole kaasas, siis on tegu, et väiksemgi endaga naistepoolele saada.

***
Koju jõudes sõitis Väikevend rattaga maja juures, ümbert-nurga-lasteaiasõber oli kah kambas.

Vihma sadas, Väikevend tuli ära minuga tuppa. Trepil teatas: Tead, M ei julge tüdrukuid musitada!

Pärisin siis seepeale, kuidas tema endaga lood on.

Me räägime sellest teine kord, teatas Väikevend väärikalt.

***
Eile sai mu blogi kaheaastaseks!

/Jätkub./

*Mina enda tegusat pesamuna bodypumpi kaasa võtta ei julge, muidu ma valvaksin lakkamatult, et ta endale hantlit varbale ei pillaks, mitte ei teeks trenni. No ei ole selline laps, kes vaikselt nurgas autoga mängiks või raamatut uuriks.

Klassiõe taksikoer, jääpurikaoht ja Tervise Arengu Instituut


Tervise Arengu Instituudi reklaam paneb – kui väide, et neli viiendikku naistest ei kanna igapäevaselt kaasas kondoomi – needsamad neli viiendikku tõsiselt endasse vaatama. Kahtlemata.

Sügav sisekaemus toob esile ka mõningaid mälestusi. Näiteks, mäletan, et mu kunagisel klassiõel ja sõbrannal oli taksikoer nimega Beti. Aeg-ajalt tuli Betiga jalutama minnes talle püksid jalga panna. Sest muidu oli mõni pontu kohe hakkamas. Kust nad kõik sekundipealt välja ilmusid, niipea kui Beti oma igapäevast promeneerimist sooritas, kes seda teab.

Aga jah. Ega inimene on ju ka osake loodusest. Paljugi, mis kõik võib juhtuda igapäevasel teekonnal kodust tööle (kõrvalepõikega lasteaeda).

Parem karta kui kahetseda. Ja jääpurikahoiatus pihlamarjade keskel on ju silmale kena vaadata.

Tütre mure

Tütar Kõrreke muutus viimastel päevadel silmanähtavalt murelikuks.

Kui me kohe kooliasju ära ei osta, siis ostetakse kõik paremad ära! Üle-eelmisel aastal ju oligi nii ja mul oli umbes nelja tüdrukuga samasugune päevik!

Kuna kooliasjade ostmisest nagunii ei pääse, läksimegi siis poodi. Enne palusin teha revisjoni – et vaadaku, mis eelmisest aastast veel kunsti- ja muudest tarvetest alles.

Kõrrekesel oli täiesti alles vakstu, segamisalus ja pintslid. Lisaks kolm noodi- ja neli sõnadevihikut. Suurel vennal oli neli lehte etikette ja hulk vihikupabereid.

Kõrreke tuli ise kaasa, koolipoiss ütles, et võtku ma normaalne päevik. Selline poiste oma. Eelmisel aastal oli tal autoga, ta oli sellega väga rahul, sest umbes neljal poisil oli veel samasugune.*

Esimesest poest kõike ei saanud. Näiteks Kõrrekese nõudlikule maitsele vastavat päevikut. Ta muutus juba tõsiselt murelikuks – kas tõesti oleme ka sel aastal lootusetult hilja peale jäänud?

Apollost leidsime siiski ka tüdruklapsele sobiva eksemplari. Noh, muid asju, mis olid ennist ostmata jäänud, veel ka. Numbrilises mõttes kulus kahe lapse ja kahe poe peale täpselt kümme korda vähem raha kui eelmistel aastatel. Nii et võiks ju rõõmustada, kui rahaühik poleks vahepeal muutunud. (Kusjuures mõned asjad – nagu näiteks tütre kunstitarbed, on veel osaliselt ostmata, kuna pole täpselt teada, mida uus õpetaja nõuab.)

Suur Vend oli oma päevikuga kah rahul. (Lähtusin tema kunagi öeldud sõnadest ühe uue riidetüki puhul: Sa tead ju, et mulle meeldib kõik, mis on kas lõvi või kotkaga või sini-must-valge! Seda meeles pidades ei ole võimalik eksida.)

Kodus hakkas tüdruk murelikult oma uusi kaustikuid lappama. Osadel oli sisemine äärejoon ju täiesti puudu. Nii ta võttiski joonlaua, tuli seltskonna mõttes söögituppa ning hakks joonima. 5. augustil.

Aga tõepoolest – kuu aja pärast on ju juba kool alanud!

*Vägisi meenub kunagine Baskini anekdoot. Kui naine läheb peole ja näeb, et keegi kannab samasugust kleiti kui tema, on see talle katastroof. Kui mees näeb sama ülikonda, mõtleb ta rahulolevalt: Ma olen tõesti väga moodne! Nagu näha, nii ongi.

Lapselement, selle suvine rotatsioon ja omandatud teadmised

Otsa tegi lahti Suur Vend, kes sõitis parima semu poole suvitama. Tervelt neljaks päevaks. Selle aja vältel pidasime mitmeid sisukaid telefonikõnesid, helistajaks eranditult mina.

Umbes üks ööpäev peale seda, kui poiss kodust auto peale võeti: Me ehitame onni. (Taustal kostub kopsimist). Ma olen umbes üheksa korda ujumas käinud.

Järgmine päev: Me ehitame seinu. Siis läheme mootorpaadiga järvele ja mina saan sõuda!

Ülejärgmine päev: Me onni enam ei ehita, sest meil said naelad otsa. Me läheme kalale!

Täna kodus: Me käisime eile kalal. Mina sain kaks ahvenat ja viis särge. Ja siis me grillisime neid.

Mina: Nii et said kalapüügi selgeks?

Väikevend: See pole ju midagi, tuleb ainult oodata!

Suur Vend räägi-nagu-lapsele toonil: Ei ole nii! Kõigepealt me läksime usse kaevama…
***

Ka meil olid vahepeal laenatud lapsed majas, kaks tüdrukut. Väikevend andis muidugi oma parima, et meessoo au ülal hoida. Huilgamist ja edvistamist oli ikka mitme (tavalise) päeva jagu. Lõpuks võtsid tüdrukud ta mängu, tema rolliks oli hull laps.

Preili külalise mõtlik resümee: Mulle ikka ei meeldi väikesed vennad. Tähendab, väikesed tüdrukud vääksuvad muidugi ka, aga nad on vähemalt nunnud!
***

Ka Väikevenna isiklik printsess, elukohaga paar maja edasi, on lõpuks suvitamast tagasi. Ta heitis hindava pilgu meie uuele kuurile ning ütles:

Te võiksite ta ära ka värvida! Näiteks roosaks!