Ilusast elust

Ma ei oskagi nüüd kohe pauhti! öelda, missugune see ideaalne nädalavahetus peaks olema, aga üsna selge, et see ei alga juunioriga traumapunktis istudes.

Nagu näiteks meil. Sest eelmisel õhtul (olin otsustanud endale reedel-laupäeval pisut eraelu lubada, nii et tulin koju ehk poole kümne ajal) kohtusin trennist tulnud lapsega parasjagu siis, kui ta telekast naljasaadet järele vaatas ning kui ta siis muu sekka poetas, et oli trennis kukkunud, ei sanud ma kohe aru, et lugu on tõsine. Tõsidust mõistsin ma järgmisel hommikul, kui laps ühel jalal putru sööma (mida ta lõpuks siiski mitte süüa otsustas) hüppas.

(Ja kui nüüd mõelda, siis ärkasin ma laupäevasel hommikul vist selle peale, et juuniorkass üritas mööda seina üles ronida ning kui see ei õnnestunud, siis haaras lihtsalt tüki tapeeti hambusse.)

Niisiis, umbes poolteist tundi EMOS ja kolm päeva pikutamisrežiimil. Huvitav, kas see arst on ise suutnud mõnda kümneaastast kolm päeva pikali hoida? Minul üle poole tunni ei õnnestunud.

Aga vähemalt ilusa kleidi jõudsin laupäeval selga panna – ja juuksed olid ka kammitud, kui ma kodust väljusin.

Seda, missugune peaks olema ideaalne isadepäev, ma ka päris täpselt ei tea. Sest need isad, kes meil siin võtta on, on surnuaial. Ülo ja Jaan, Julius, Aare, Albert ja August. Vello ka, tema küll isa ei olnud, aga onu ja vanaonu ikka, ja kedagi teist tal kah ei ole, kes talle küünla viiks.

Nii ma siis läksin, surnuaed oli ilus, lumine. Kõik isad, vanaisad ja onu Vello said oma küünlad.

Jäin mõttesse – onu Vello sünniaasta oli 1924 – ja suri ta enne, kui Mammagi temaga kohtuda jõudis. Põgenikelaagris Austrias olid tookord Väike Papa oma ema ja õega. Vanaisa Jaan värvati Saksa poolele mingit kontoritööd tegema. Mida tegi onu Vello? Helistasin Mammale.

Aa, Vello? Tema õppis Saksamaal lambakasvatust!

Sõja ajal? Saksamaal?

Ei, ta läks ikka enne sõda. Mina ka ei tea täpselt!

No jah. Vello kohta, kel oma peret ju polnudki, pole küsida enam tõesti kelleltki. Huvitaval kombel leidsin kodus guugeldades Vello hoopiski Vändra Gümnaasiumi vilistlaste hulgast.

Tegin kodus katlasse tule, puhastasin kasside kaste ja panin prae ahju. Tütar on bridži mängimas, nii et võisin  üheainsa lõunasöögi teha.

Väikevend on ka terve tänase päeva rõõmsalt ühel jalal hüpanud. Plaanile naabripoisiga õues sõjamängu mängida astusin ma otsustavalt vastu. Küll on aga paaril korral õnnestunud ta tõesti nii tubliks pooleks tunniks korraga voodisse pikutama saada. Ega see muidu poleks õnnestunud, aga neil oli viimati kohustuslikuks LL raamat murdvarastest koolis. See meeldis Väikevennale sedavõrd, et oli täiesti nõus vabatahtlikult sama sarja raamatuid edasi lugema. Elu parim raamat!

Aga õhtul, kui Kõrreke Lätist bridžiturniirilt tagasi tuleb, sööme isadepäevale mõeldes kooki. Mul on Wernerist terve karbitäis toodud. (Kui nädalalõppu mahub mõni tund eraelu, koogiküpsetamine ajakavva enam ära ei mahu.)

Tegelikult on kõik hästi. Sest kodus on kooki ja on soe, lapsed saavad oma isaga skaibi teel matemaatikat teha, kassidele ostsin uue kraapimisposti ja tütreke peaks samuti juba koduteel olema.

 

 

 

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s