Oled sa kunagi näinud, et lumi sajaks ja päike paistaks samaaegselt?

Nojah, kui ei ole, siis tänavusel lihavõttevaheajal igatahes nägid.

Koolivaheaja mõiste on mõnes mõttes kaotanud oma selged piirid. Tunnistuse sai ainult Väikevend – ja arvesse võttes kogu tema janti kirjatehnika ja koduste töödega, polnud sel väga vigagi. Kõrrekese ja Suure Venna koolides ei viitsita enam ammu kooliaasta kestel tunnistusi välja printida ning pealegi lõppes nende trimester kunagi märtsi esimeses pooles. Nende tulemused olid täiesti ootuspärased.

Igal juhul saabus koolivaheaja alguses kohale härra. Et kasvatada lapsi ja pidada maja ning õpetada mind lakkamatu murelikkuse ning järjekindlusega lapsi kasvatama ja maja pidama.

Lisaks võtsime üheskoos ette väikese ringsõidu. Et Suur Vend oli kooliteatri öölaagris ja Kõrreke pidi õppima sisseastumiseksamiteks, siis jäid nemad koju. Ööbisime Vihula mõisas – imeline koht. Tegime Väikevennaga tiiru vanas vesiveskis, ujusime hilsõhtul vanas karjalaudas – kuu paistis aknast sisse ja Väikevend kaotas ära oma käepaela. Õnneks leidsime kuuvalgel käepaela ka siiski üles. Hommikul käisime laudas loomi vaatamas ning Väikevend filmis kanu, kalkuneid, erakordselt pakse jäneseid ja lambaid.  Sai ka  teoks üks Väikevenna unistusi Rakvere veekeskuse näol.

Kõrreke, kes pidi käima laupäeval sünnipäeval ja siis sukelduma uuesti konspektidesse, oli vahepeal saanud loa kutsuda oma sõbrad hoopis endale külla. Hiljem sai ta ka loa jätta need sõbrad meile ööseks. Õnneks oli Suur Vend kõigel silma peal hoidmas. Tegelikult ajalugu kordub – ka Mamma ja Papa andsid vajadusel loa majutada mu  karvaseid ja sulelisi sõpru. Mitte, et see oleks neile meeldinud, aga otseselt minema ka kedagi ei aetud. Ma ise pesin ja triikisin muidugi voodipesud. Kõige kummalisem, et sellest ei tundugi olevat nii hirmus palju aega tagasi. Ja nüüd peaks siis tõdema, et ajalugu kordub. Ses mõttes kordubki, et voodilinad triikisin ka seekord mina.

Esmaspäeval sõidutasin siis oma vanima lapse sisseastumiskatsetele. Loodusainete test olevat olnud väga lihtne, matemaatika võtnud küll aega, aga loodetavasti saanud siiski õige ning eesti keeles oli kindlasti vähemalt üks viga – sest kirja oli saanud materjaalne. Selle peale ma ohkasin. Mitte et mul selleks õigust oleks olnud, sest mina omal ajal oleksin ilmselt materiaalse  küll õigesti kirjutanud, aga loodusest ei tea ma siiani tõesti eriti midagi (põhikooliajast mäletan ma tunnist tundi pensionieas õpetajat laskmas meid õpikust vihikusse oma sõnadega konspekti kirjutada), ja matemaatikat ma ei osanud. Aga mul on tark tütar – ning vähemalt sõna materiaalne peaks talle nüüd meelde jääma.

Kevadvaheaeg on umbes poole peal.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Ema: huvitav, mis tunne oleks siin mõisapreilina ringi jalutada?
Poeg, 9: Huvitav, kas parem oleks siit alla hüpata või ronida?

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s