Elust, kunstist ja tervisest

Nädal enne vaheaega oli töine elu kogunud veelgi tuure. Loovtööde kaitsmine, mis oli kevadest sügisesse lükkunud, viimased vastajad ja vastamised ning siis olin ma veel ise endale kombineerinud pealinna Egiptuse. Selle Kumu oma. Koos võimalusega ka oma suur lemmik Vabbe näol ära näha.

Surm ei ole naljaasi. Kala sarkofaag

Olgu öeldud, et nii Egiptus kui Vabbe õigustasid mu ootusi ning valmisolekut veel peale (tõsi küll, lühemapoolset) tööpäeva rongiga Tallinnasse sõita. Egiptust oleks küll soovinud kauem vaadata, aga Vabbe oli küll täiega Wunderbar! Neljapäev on suurepärane päev pealinnas kunsti vaatamas käia, kuna muuseum on pikemalt lahti.

Kunagi oli maailm lahti. Siis jälle täiega kinni. Lõuna-Itaalia

Ainult veganrestoran, kus me muidu ikka tütrega koos oleme käinud, polnud ilma armsa lapseta see, mis koos armsa lapsega. (Kuigi šokolaadikook, tuleb tunnistada, oli siiski oivaline.)

Rongis parandasin ma ära ka kõik parandamata tööd, kuigi, ma kardan, et kommentaarid said vist veel kehvema käekirjaga kui tavaliselt.

Möödunud nädala reede oli ainus päev, kui jõudsin valges koju – ning ausalt öeldes oli see ka ainus päev kui mul oleks olnud võimalik oma järeltulija koroonatestile viia. Nii et kas pole suurepärane kokkusattumus, et ma seda just tegema pidingi. Testi (negatiivne) vastus tuli kiirelt, vähem kui ööpäevaga.

Olgugi, et ma ise olin vastuse negatiivsuses ette kindel, oli seda siiski tarvis, et perearsti jutule pääseda. Ausalt öeldes peab haige olemiseks praegusel ajal tõesti raudne tervis olema. Umbes poole tunni jooksul õnnestus pereõde telefonitsi ka tabada – meile pakuti täpselt ühte saadaolevat aega. Õnneks on ka minul koolivaheaeg, mis ei tähenda küll, et mul tööd teha poleks, aga ma saan seda teha nii, et saab ka lapsega arsti juurde. See-eest eriarsti juurde sain aja veebruariks. (Helistasin seepeale erakliinikusse, seal saab mõne nädala pärast jutule…)

Ma hakkan aru saama Mammast, kellel arstide juures käimine võtab suure osa ajast ning pakub ilmselt ka mõningast meelelahutust.

Esmaspäeval, kui pakkusin oma vanemale pojale, et võin talle hommikuks putru keeta, oli ta väga imestnud – kas ma tööle ei lähegi? Üliõpilastel küll mingit vaheaega pole!

Igal juhul sain üle pika aja pojale hommikusööki valmistada.

Lõuna paiku selgus teinegi imeline asjaolu – nimelt nõustus mu noorem poeg sööma täisterapastat (olin juba vaimu valmis pannud, et pean kaks erinevat keetma).

Üldse vaatan, et pesamuna hakkab suureks saama. Ühel hommikul passisin peegli ees pluusi ja seelikut ning küsisin talt, ega ma nendes riietes paks ei tundu.

Mu poeg läbis tuleproovi eeskujulikult. (Ema, sa ei tundu nendes riietes paks ning üleüldse, sa polegi paks!)

Vanem poeg kommenteeris elutargalt: hommik oleks olnud rikutud, kui sa kuidagi teisiti oleksid vastanud.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s