Mis oli hästi?

Mida ma sel aastal tegin? Suure osa ajast istusin ausalt öeldes sellesama kirjutuslaua taga, kus praegugi.

Vahepeal tundus, et ei tahagi midagi kokku võtta, sest nii kehva aastat varasemast ei mäletagi ja mis sest negatiivsusest ikka kerida. Kusjuures, meil keegi ei põdenud isegi koroonat. Aga mis oli hästi?

Lisaks sellele mittepõdemisele – oli aega raamatuid lugeda, süüa teha, looduses käia.

Tegelikult aasta alguses oli suhteliselt ebatavaline asjaolu, et ma otsustasin pidada üle aastate oma sünnipäeva. Viisin sünnipäevalised Elektriteatrisse Teofrastust (kui kellelgi nägemata, siis palun väga, siin ta on: https://etv2.err.ee/1203262/teofrastus) vaatama ning seejärel käisime söömas Umb Rohus. Kinoseanss, nagu selgus, jäi paljudele pikaks ajaks viimaseks ning restoran läks pankrotti. Nii et pidu enne katku, võiks öelda!

Mis sai edasi?

Mu suuremad lapsed omandasid keskhariduse. Haridustee jätkub. Kõige tähtsam on leida midagi, mida sa päriselt ka tahad teha. Eks hetkel ongi aeg sellele mõelda ja aeg ka ümber mõelda. Hirmus oleks tegeleda terve elu millegagi, mis sind ei huvita või mida sa ei suuda enda jaoks mõtestada.

Mu tütar abiellus ja neil õnnestus oma pulmapidugi juuli lõpus, kahe koroonalaine vahel, ära pidada. Tal on väga tore kaasa ning lisaks pakuvad nad hoiukodu juba teisele kõutsihärrale. (Filipile järgnes Gilbert.) Samuti saab tütre õnnestumiste hulka kanda uurimistöö oma dramaatilisest vanavanaemast, tänu millele saime kutse koguni presidendi juurde.

Väikevend on juba valmis teinud oma loovtöö (pannud kokku arvuti) ning loovutas suuremeelselt oma vana, aga vägagi korraliku läpaka mulle. Lisaks sai Väikevend aasta lõpus ehk mõnevõrra üllatuslikultki heade ja väga heade tulemustega tunnistuse. (Eriti meeldisid talle tänavu alanud keemia ja füüsika.) Ja kui su neljateistaastane teatab, et läheb mõnede klassikaaslastega nädalavahetusel matkarajale, siis on põhjust olla tänulik. Matkaradadele ja sõpradele ja oma lapsele, kes on nii toredad sõbrad osanud valida. (Seegi üritus oli osa ühe klassiõe loovtööst, nii et lisaks on põhjust olla tänulik ka loovtöödele kui sellistele.)

Reisimisega oli tänavu kehvasti mis kehvasti, aga see oli nii kõigil. Ses mõttes oli tore, et käisime Suure Venna ja ta pruudiga ära Ahvenamaal. See on üks kõige erilisema loodusega kohti ning mu reisikaaslased olid suurepärased. Siis veel väike Läti losside trett, kuhu ma läksin päris üksi, aga kus oli ometi päris tore (ning tegelikult kohtasin seal ka päris ammust tuttavat), ning pärast suvitasime veel Väikevennaga mõned päevad Pärnuski.

Tallinnas jõudsin ära näha Vabbe ja Tartus Pääsukese. Need olid väga hingekosutavad, Pääsukest peaks nüüd veel vaatamas käima, kuniks see võimalik on. Minu jaoks olid eriti kõnetavad maalid seitsmekümnendatest – mõni pilt tõi väga elavaid lõhna- ja värvimälestusi, mille olemasolust ise teadlikki polnud – jah, just sellised olid õhk ja inimesed, kui ma olin väike.

Kontserte oli muidugi vähem kui tavaliselt, kuid sellegipoolest võtsin Beethoveni aastat väga tõsiselt. Ehk otse kontserdisaalis kuulatutest oligi kõige toredam Randalu-Singi sonaatide õhtu, kus me mõlemad Mammaga mask peas istusime ja viimast kui takti nautisime. Lisaks oli tore, et õnnestus kuulata nii veebi vahendusel kui ka päriselt oma tütrekest mängimas. Veebi vahendusel kuulasin-vaatasin üldse muusikat (ilmselt polnud tänavune kodune vaikusetarve nii suur, kui varasemalt), peamiselt Beethovenit. Oli rohkesti jututeemasid Mammaga, nii mõnigi kord venis Beethoveni-jutt pea tunnipikkuseks. Siia lõpetuseks sobib sõbranna eile räägitud anekdoot.

Kuidas teha vahet Bachil ja Beethovenil?

Bach on inimene ja Beethoven koer!

Olen lugenud gr-i andmetel tänavu üle 20 raamatu, kusjuures ilmselt mõni kiiresti loetud ja mitte kuigi sügava mulje jätnud krimka võis ka kirja panemata jääda. Tuleb tunnistada, et ma tegelikult pole praegu kuigi kiire lugeja, nooremana, koolieas, oli päev ja raamat ikka suhteliselt tavaline. (Ja kahekümne raamatu ringis aasta jooksul lugeda – no kas nii vähe üldse on võimalik?) Tervelt seitset olen hinnanud maksimaalselt, viie tärni vääriliseks. Suhteliselt kõrged hinnangud on ilmselt ka tingitud asjaolust, et jätan südamerahuga mittekõnetavad raamatud pooleli. (Selle kunsti olen alles aastate jooksul omandanud.)

Mõnest lugemismuljest olen jupiti kirjutanud ka, aga oma nimekirjale ja käesolevale aastale mõeldes tundus eriti kõnekas vana rokikorüfee rongiraamat, mis sattus mu lugemislauale suhteliselt juhuslikult (tegin ühel kasside tuluoksjonil pakkumise, unustasin selle ära, ja sain mõni aeg hiljem teate, et olen selle oksjoni ka võitnud). Ega midagi, saatuse vastu ei saa, ja raamat, millest ma mitte midagi ei lootnud, osutus suurepäraseks. Patti kirjutab oma lemmikkohvikust, oma abikaasast ja nende armastusloost ja mehe surmast, oma reisidest, oma kassidest, oma kadunud mantlist, ja teeb seda nii, et lugedes on raske käest äragi panna.

“Mina hakkan kirjutama,” ütlesin talle. “Mida sina teed?”

“Ma hakkan mõtlema,” vastas ta.

“Noh, mõtlemine on üsna sama nagu kirjutamine.

“Jah,” ütles ta, “ainult et peas.”

Ta oli saamas nelja-aastaseks ning ma imetlesin tema tähelepanekut. Mina kirjutasin, Jackson mõtiskles ja Fred lendas, ning me kõik olime keskendumise vereringe kaudu mingitmoodi seotud. Meil oli õnnelik päev ja kui päike hakkas madalamale vajuma, korjasin meie asjad koos paari sulega kokku ja Jack jooksis ees, oodates juba isa naasmist.

Nii lihtne ja nii ilus, et klomp tuleb seda lugedes. Puhas poeesia! Mida õnneks jagus ja mis õnneks (tänu kassidele!) on mul ka koduses riiulis olemas.

Mis veel? On olnud kargeid hommikuid aprillist oktoobrini, mis algavad suplusega Emajões. Olen üldse palju liikunud, see on lihtsalt vaimse tervise mõttes hädatarvilik. On olnud palju hetki kevadises, suvises ja sügiseses metsas ning veel selle kuu algul käisin klassiga detsembrikuises rabas. Nii et aasta kokkuvõttes on tähelepanuväärne ka asjaolu, et hoolimata oma Tiina kommide ja tumeda šokolaadi lembusest kaalun ma aasta lõpus mõne kilo vähem kui aasta alguses. (No igas mõttes ebatavaline aasta!)

Nojah.

Et lastel oleks hästi. Et lähedaste tervis oleks korras. Et oleks aega lugeda ja mõelda. Et lapsed saaksid koolis käia. Et vaktsineerimine jõuaks viirusest ette. Et kõik saaksid teha seda, mis neile hingelähedane – kes käia kirikus, kes spordiklubis ja kes kontserdil ja et selle pärast ei kraageldaks ega öeldaks halvasti. Et üldse ei öeldaks halvasti. Et oleks oidu tänavusest aastast head asjad kaasa võtta ning halbu mitte liiga sageli meenutada.

Head aastalõppu ja ilusat uut!

4 thoughts on “Mis oli hästi?

  1. ritsik ütles:

    Küll on tore, et sa oskad isegi kehvast aastast nii palju ilusat ja head leida.
    Olgu teil kõik hästi ja mingu aastalõpusoovid täide!

  2. Paula ütles:

    Aitäh sulle! Jätkugu sul jõudu kirjutamiseks. Sinu blogi lugemine on nagu piilus Bullerbisse. See annab jõudu ja usku inimestesse.
    Ilusat uut aastat sulle ja su perele

  3. Kaamos ütles:

    Aastavahetus on Eestis nagu tänupühad USAs, olgu, et mõni aasta teeb nende va tänukohtade leidmuse nii keeruliseks, et katku või juukseid.
    Aitäh, et omasid näitasid!
    Ilusat aastavahetust!

  4. Helle ütles:

    Sul on imearmas pere. Oled nii positiivne ja tore. Käin siit ikka soojust ja südamlikkust ammutamas. Kõike head uuel aastal! Kirjutan Su soovidele kahe käega alla!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s