Sissejuhatus detsembrisse

Võrreldes aegadega, kui meil leidus veel mudilasi, on kõik haruldaselt rahulik. Kui advendikalendrid välja jätta, on detsembri algus laste jaoks nende härra isa sünnipäev. Mis saabus tänavu koos sünnipäevalapse, oreo-toorjuustukoogi (tegelikult mulle meeldivad vahukooretordid rohkem!), küünlapuhumise ning borjomipokaalide kokkulöömisega. Ka Kõrreke ning tema peika olid kohal, koos viimase joonistatud imelise kaardiga. Peatselt siirdus sünnipäevalaps Väikevennaga suusamäele.

Vestlustes härraga on meil viimasel ajal eluterve konkurents teemal kes magab halvemini. Ühest liidrit on siinkohal raske välja tuua. Esimese advendi künnisel olime mõlemad igal juhul kuue ajal üleval (isegi kassid magasid veel), nägemaks kaht kuuri juures askeldavat rebast. Kui härra läks neid fotografeerima, lasid nad jalga. Varsti läks kass Kuki õue ning võttis jälje üles.

Härra läks hommikusele rongile, ilmselt ajades värske lume sisse kohvrikujulise jälje.

Kodus oli täna unine esimene advent. Küünla panime küll vahepeal põlema, ja verivorst ja mandariinid olid samuti olemas (kuigi Väikevenna rõõmuks ka makaronid hakklihaga), kuid üldiselt oli kõik õnnis, rahulik ja tavapärane. Mina kütsin, tegin süüa ja  triikisin, Suur Vend vaatas jalgpalli, Väikevend mängis arvutis. Mis sa triigid nii palju, hurjutas härra mõni päev tagasi. Aga millal me siis Suure Vennaga omad jutud ära räägiksime? Ma ei istu ju niisama heast peast tema kõrvale jalgpalli vaatama! (Ning pealegi mulle lihtsalt meeldib triigitud pesu.)

Õhtul mängisime kõik koos kaamelite võiduajamist. Võitis Suur Vend, kes mängis seda esimest korda elus.

Päkapikuvaba elu on kergendus!