Tühi pesukorv ja roosa heegeldatud süda

Oh, kõiki neid jõulupidusid küll, ohkas Mamma telefonis.

Mina ei nurise. Peod, palun väga! Panen heal meelel punase kleidi ja kontsakingad ja olen kohal.

Mul oli ära töö-juure jõulupidu – sinna ma aga väga kauaks ei jäänud, kuna lubasin Kõrrekese hilisõhtusest proovist koju viia.

Hoopis muud kohustused on need, mis ei näi lõppevat. Alati täis mustapesukorv, kassikarvadest moodustuvad tolmurullid, külmkapp, kus toitu on esmapilgul piisavalt, kuid süüa polevat poegade hinnangul midagi. Riided, mis on justkui alati kellelegi väikseks jäänud. Keegi, keda on alati vaja kuhugi viia.

Väikevennaga käsime loodusmaja jõululaadal tema vanu tuttavaid loomi ja uut vöötoravat vaatamas. Laadalt ostsin marineeritud kõrvitsaid ja pärnaõieteed. Väikevend sai vahvli ning võimaluse loosiratast keerutada. Saatus oli määranud meile väikese roosa heegeldatud südame. Sellist poleks ma tõesti mitte kusagilt mujalt saanud.

Kõrrekesel oli eile esinemine sümfonietiga, õhtul ball ja täna keeleeksami suuline osa. Teisest ringist pärit ballikleit oligi sobivat üritust ootamas. Kontserti käisin minagi kuulamas. See on sedasorti kaasaegne muusika, mis sulle meeldib, oli mu laps mulle tungivalt soovitanud. Meeldis küll.

20181208_172620

Samal õhtul sattusin tahtmatult ka kaubanduskeskuse ostuööle. Ma tõesti hoian end parema meelega sellistest kohtades eemale, sestap olin ma ka selle toimumise kõrvust mööda lasknud. Läksin lihtsalt raha ühest automaadist teise tõstma. Aga kui ma siis juba seal olin, ostsin ka Väikevennale uue jõulumundri. (Mis, imelik küll, kiideti täitsa heaks.)

Suur Vend käis täna pealinnas, selles kõige uhkemas kontserdisaalis jalgpallihooaja lõpetamisel. Ülikonnaga. Vabatahtlikult – või noh, ilmselt treener käskis panna. Aga ta ei vaielnud, soetasime uue piduliku särgigi selleks puhuks, kõik muu veel napilt sobis. Aga üldiselt, jah, jalgpall teeb inimesega imesid ning nii ma ta täna varahommikul klubi bussile viisin.

Väikevend aitas kassikarvade tolmuimejasse tõmbamise asjus, pärast käisime veekeskuses. Väikevenna sõber tuli ka kaasa. Kui jõudsime tagasi, oli Suur Vend juba kodus. Äkki ma nägin valesti, aga minu arvates tegi arvuti taga koolitööd. Kass oli süles nagu ikka.

Kõik tarvilikud tööasjad said minulgi, vähemalt hetkeks, samuti tehtud. (Nagu mõnikord esineb juhtumeid, kus ka mustapesukorv on tühi.) Eks see olegi rõõm elust, mida Suur Vend lubas, et ei hakka kunagi elama. Selline argine tiksumine.

Mis eriti heal juhul lõppeb õhtuste pannkookidega. (Täna oli nii.)

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s