Meie jõulud

Ilus lumine jõululaupäev oli.

Hommikusele surnuaiatiirule sõitsime koos tütre sünnipäeva- ning jõuludepuhusele visiidile saabunud härra, Mamma ning Kõrrekesega. Poisid ei tulnud. Suur Vend väitis, et me läheme liiga vara ning Väikevend, et talle ei meeldi surnuaias. Mis seal ikka. Mamma kõndis natuke omi radu, vahepeal näitas meile aga sugulaste platsid kätte. Meie ring oli pikem, küünlaid oli varuga (kuigi lõpuks, kui härra tuletas meelde onu Kustit, minu lapsepõlve naabrimeest – keda tema ise vaid juttude järgi teab – saidki küünlad otsa. Onu Kustile veel parasjagu jagus.)

Kirikusse jumalateenistusele läksime koos Kõrrekesega, teised ei soovinud. Kirik oli rahvast täis, istekoha saime alles siis, kui ühel seltskonnal sai keset teenistust jumalaarmust küllalt ning nad minema läksid. Nentisime Kõrrekesega, et jumalasulastest isa ja poeg räägivad täpselt sama häälega.

Otse kirikust sõidutas härra meid kõiki Mamma juurde. Ka Kõrrekese peika oli kaasa tulnud. Mamma juures oli kuusk ja hani. Kõrrekesele olin ise eelmisel päeval, kui ta ise härraga suusamägedest alla kihutas, tellitud veganroad ära toonud. Hea ju, kui toidueelistustest olenemata ikka ühe laua taha mahutakse. Toidu kõrvale jõime suviselt Kreeka-reisilt ühes toodud roosat ja punast veini.

Siis tulid kingitused. Loomulikult lauludega (kõige tähelepanuväärsem oli meeskvartett koosseisus härra, Suur Vend, Väikevend ning Kõrrekese peika), luuletustega, plaksuga kätekõverdustega (Väikevend) ning isegi tantsutiiruga (Kõrreke peikaga – valss on neil selge ning tango, saan ma aru, õppimisstaadiumis). Mamma üritas tänavu Küll on tore Miisu vahele jätta, kuid publiku nõudmisel tuli see siiski esitusele. Kõigil oli väga lõbus ning üheskoos said mitmed jõululaulud ära lauldud. (Kui tuli jutuks, et olevat kohti, kus kingituse saab ilma laulu või luuletuseta, võttis maad üksmeelne hukkamõistev pomin. Kes seda enne kuulnud on!)

Kingitused ise olid ootuspärased – täiskavanutele kohv ja šokolaad, aga ka teatripiletid. Väikevenna kingitus sai komplekteeritud tema enda saadetud e-poodide linkide abil (arvutikraam, teadagi). Kõrreke nentis pisukese kadedusega, et raamatu (jalgpallientsüklopeedia näol) sai ainult Suur Vend. (No kuule, loomulikult, ma olen ju kultuuriklassis, nentis viimane.) Aga noh, pole Kõrrekesel häda midagi, oma suure kingituse saavad nad peikaga kätte suvel. Lisaks oli neile akudrell härralt (viimane loodab peenetundelise vihjena selle peale enda oma tagasi saada…) Loomulikult said kõik lapsed ka uue pidžaama, see on kuidagi niimoodi kujunenud ja imelik oleks see traditsioon lõpetada.  Ka mulle oli üllatuskingitus äratuslambikese näol, aga ma ei installeeri seda enne koolivaheaja lõppu.

Magustoiduks olin teinud ka taaskord oreodega kooki. Kook on seni maitsenud kõigile peale härra (kes ei väsi kordamast, et tema eelistaks vahukooretorti).

Peale jõuluõhtut Mamma juures tulid ka Kõrreke ja ta peika meie kõigi suureks rõõmuks meile. Nii et Dixitki võeti lõpuks karbist välja. See on viimase peal äge mäng!

Järgmisel hommikul sõitis alati produktiivne ja tõhus härra juba minema (olles enne veel katlasse tule teinud), Väikevend saalis poole päevani ringi uues laiskloomapildiga pidžaamas, Kõrrekese peika visandas meie kasse, mina tegin hommikuks poolest kõvaks läinud saiast vaesed rüütlid ning teisest poolest soojad juustuvõileivad. Kõik söödi ära. Võtsin suure tassitäie kohvi ning läksin tagasi voodisse lugema.

Nii et kokkuvõttes oli tõeliselt lõbus jõul! 20181224_191359

 

One thought on “Meie jõulud

  1. reet ütles:

    Palju toredaid jõule tulevastel aastatel ka!
    Kingituse ilma laulu või luuletuseta saamisel on meie peres küll selge põhjus – kui olla palju aastaid nelja generatsiooni majas ainus laps, kellelt nõutakse korralikku selgehäälset esinemist jõuluvanahabeme taha varjunud ebameeldivale onkule olukorras, kus mitte keegi muu ei esine, aga lapse esinemist kuulavad (ja arvustavad) kõik, kaelad ebaanatoomiliselt kõveras… siis see põhjustab perekondlike jõuluõhtute ignoreerimist esimesel võimalusel ja hiljem kindlat otsust, et oma lapsi me mitte millegi taolisega piinama ei hakka. Vanim poeg luges sel aastal omast vabast tahtest luuletust ja see oli tore.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s