Selline aasta siis

Lapsed on jälle kasvanud

Väikevend sai kümme – nii et sellist väikest last mul justkui enam polegi. Või kuidas võtta. Mõnes mõttes on kasvatustöö justkui ära tehtud. Aga ikkagi – ema saab hoida kooliasjadel silma peal (mõnikord on meetod vaid käia niikaua närvidele, kuni ta asja ära teeb), mõnikord kuhugi viia-tuua, musta pesu ära pesta, kooki küpsetada, arveid maksta. Kõik lapsed on omal moel väga iseteadlikud. Ja sageli tunnen mina ennast võimetumalt kui ma kunagi oleksin suutnud ette kujutada. Teinekord on muidugi päris tore mõelda – siin ta nüüd siis toimetab, hakkaja ja tubli – minu laps ikkagi!

Kui Kõrreke lõpetas ühel soojal ja niiskel suvisel pärastlõunal põhikooli (ilm oli just selline, et meik lõpetajannade nägusel sulas) – Suure Venna kandev roll koolinäidendis – või siis hoopis õe aktuse konfereerimine – ja Väikevend, kellega me koos hommikuti kooli läheme ja kellele saab ikka õhtuti ette lugeda. Ma olen neile kõigile nii ütlemata tänulik, et nad olemas on ja et nad valdavalt on minuga ikka väga kannatlikud.

Mõned eredad muljed

Ilus juunikuu õhtu, me jalutame Pärnu rannal, mina ja Väikevend. Läheme jalgupidi sooja merevette, millest saab õige pea Väikevennal ka korralik suplus. Jalutame rannaniidu lähedal, näeme ka linnalehmi, kes seal häirimatult süüa nosivad. On soe suveõhtu, terve puhkus on veel ees.

Või hoopis avatud talude päeval Lääne-Virumaal, kui toit sai endale korraga laudalõhnalise näo.

Või siis Queen ja Adam Tallinna lauluväljakul. Palju, kohutavalt palju inimesi, kes kõik on meist pealegi pikemad. Õhtu on jahe, aga vanad tuttavad laulud teevad südame soojaks ja AL on ammuseid lemmiklaule esitades just täpselt nii viimase peal, nagu ma ette olin kujutanud.

Hästi palju südantsoojendavaid hetki tööl või tööga seotult. Mulle pole üldse palju vaja, kui juba olengi pisarateni liigutatud.

Mõni hea raamat

Ma lugesin ikka ka. Ja raamatupoe kontolt aastase ostunimekirja vaatamine võtab ohkama. Kodus on niigi palju raamatuid – ja üleüldse, kas uute raamatute kirjutamisel ja ostmisel on mingisugustki iva, mõtlesin, kui leidsin kaubanduskeskuse raamatuvahetusriiulilt Hemingway Hüvasti, relvad!

Minu selleaastased parimad raamatuelamused:

*Agatha Christie Minu elu lugu. See oli üks paeluvamaid elulooraamatuid, mida olen lugenud. Suurepärane mälu, huumorimeel ja jutuvestmisoskus panid kuuesaja lehekülje lõppedes suisa kahetsema – juba saigi läbi? Elustiil ise on pärit kadunud aegadest – noh, eks ta oligi ju Victoria ajal sündinud – tänapäevases mõttes oli ta koduõppel, võttis küll tantsu- ja muusikatunde, kiusas prantslannadest guvernante. Siis abiellus, sai lapse, käis mehega ümbermaailmareisil, lahutas, läks mehele arheoloogile. Temaga elasid siis majakeses Tigrise kaldal ja kui proua leidis laua, mis paigal püsis, kirjutas aasta jooksul üks-kaks raamatut ka. Aga ta oskas elust lõbu tunda ja tänulik olla.

Ilmselt oli lisaks lugemisnaudingule siin ka mingeid äratundmisi – olin just enne seda lugenud, et ka proua kirjanik on infj (nagu ka mina ja veel vähem kui 1% inimkonnast; grafomaanide seas on protsent muidugi tõenäoliselt suurem).

*Anya von Bremzen Kokakunsti eripärast nõukogude korra tingimustes. Selle raamatu olin peaaegu et juhuslikult haaranud poe soodusmüügiletilt kaasa sügisesele Malta-reisile. Ja see võlus mind tingimusteta alates sissejuhatusest – võrratust parafraasist kõik rõõmsad toidumälestused on ühesugused, kõik õnnetud mälestused on õnnetud omamoodi – kuni lõpus leiduvate toiduretseptideni välja.

See on Nõukogude Liidu ajalugu läbi Anya pere, läbi riigijuhtide ja toidu. Igal kümnendil on oma olme ja oma toit. Alates ühisköögist, kus üürnikud üksteise supist liha näppavad kuni partei keskkomitee lasteaiani, kus mudilasi toideti kaaviariga. Ja hiljem, pagulasaastatel New Yorkis nende tuttavate maitsete taasloomine. Sekka võrratuid ajaloolisi detaile. Näiteks selle kõigile nõuka-ajast pärit inimestele tuttav poolfabrikaadist kotleti lugu. Millalgi 1930. saatis Stalin Mikojani Ameerikasse, kus viimane tutvus hamburgeriga. Osteti kaasa ka mõned hamburgerigrillid. Lõpuks jäi burksist järele seesama kotlet.

Nagu ikka heade raamatutega, oli ka siin ohtralt põhjust lehekülgi tagasi keerata, üle lugeda, ette lugeda.

*Jonas Jonasson Saja-aastane, kes hüppas aknast välja – viimase selleaastase lemmiku lõpetamisest pole vist veel nädalatki möödas. See on lihtsalt äge! Ühekorraga kriminull ja kokkuvõte lähiajaloo olulisematest sündmustest. Kriminaalliin, ehk siis need sündmused,  mis juhtuvad pärast seda, kui Allan enne oma sünnipäeva hooldekodust lahkub, on lustlik ja fantaasiaküllane, ja otste kokkutõmbamine elegantne ja ootamatu. Ajalooliin tegelikult samamoodi. Alates Allani isast, kes revolutsiooniaegselt Venemaalt Fabbe-lihavõttemuna saatis (mis ema pettumuseks isegi süüa ei kõlvanud), ning Allaniga jätkates, kes esmalt ameeriklaste heaks tuumapommi leiutas, siis venelastele saladuse reetis, sattudes veel vahepeal mitmesse külma sõja kriisi ning lõpuks… Ah, lugege ise! (Kuigi enamus on ilmselt seda juba teinud.)

Nii et sel aastal siis lõbusad lood tõsistest asjadest.

Saared

Sel aastal siis Malta, Gozo, Comino ja Sitsiilia. Kõrreke jõudis veel Piirissaarde ja Hiiumaale ka. Iga saar on justkui omaette väike maailm. Minu isiklikuks lemmikuks oli Gozo, oma megaliitiline Ggantija templi , paadisõiduga sinisel  laguunil, värskete granaatõunaseemnetega ja vanaaegselt mõjuva ruraalse iluga. Vahemere äärde oleksin nõus iga kell tagasi minema – päike, paks kultuurkiht, head veinid, soe merevesi.

Kassid

Nojah, sel aastal tuli meile Kuki.Tema kaks viimast kuud on olnud üksainus Imeline Muutumine. Tulles oli ta äbarikuvõitu (meie meelest) emane kassipoeg, hiiglasliku isu, usside, kõrvalestade ja valjuhäälse nurruga. Peale viimase on kõik muutunud. Ta on julge noormees – ei karda isegi tolmuimejat! – ja  kelle juures oleme täheldanud juba esimesi märke valikulisest söömisest. Ta on helge loomusega ja Nurriga on nad kenasti kohanenud. Ja lihtne matemaatika näitab, et ühe inimese kohta on nüüd kodus täpselt kaks korda rohkem kassi kui varem. Kuki lisandumine meie perre on kindlasti aasta rõõmsaim  sündmus.

Mis siis edasi?

Uude aastasse jääb Suure Venna põhikooli finiš. Laulupidu. Hetkel on kindlalt olemas ühe balletietenduse ja ühe kontserdi piletid. Ehk jõuab siiski ka mõne reisile? Muidugi luban traditsiooniliselt, et loen rohkem raamatuid ja võtan kaalust  alla – midagi jäävat peab ju elus olema.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s