Kudujad

Reede pealelõunal tolmu imedes nägin taas ämblikku, kes on otsustanud, et parim koht võrkude kudumiseks on meie nõudepesumasina juurde viiv toru. Võrgud tõmbasin tolmuimejasse, kuigi ämblikust, kes oma pikkadel koibadel ummisjalu pages, oli tegelikult kahju.

Või noh, tegelikult, mis see argipäev muud on, kui üks Penelope kangakudumine. Nädalast nädalasse samad asjad – koristada, pesu, tööasjad tööl, tööasjad kodus, kütta, Väikevennaga õppida, lapsi vajalikesse kohtadesse korraldada ja nii edasi. Kui hästi läheb, jõuab mõned korrad nädalas trenni ka.

Kuigi see nädalavahetus on iseenesest haruldane – perekond Simpsonitest olen ma pääsenud, jalgapallist ning vennalikust jagelemisest samuti. Nimelt viisin Väikevenna reede pealelõunal loodusmaja talvelaagri bussile ning poolteist tundi hiljem Suure Venna kohalikku lennujaama. Isal ju vaja ka mõnikord silma pea hoida, eks ole. Väikevennal polnud mingeid muresid, erinevalt Suurest Vennast. Viimane oli kindel, et mul läheb ilma temata raskeks.

Ei läinud raskeks. Näiteks reede õhtul sain rahus isegi telekast mälumängusaadet vaadata. Koguni nii rahulikult, et jäin teleka ette magama – mida minuga pea kunagi ei juhtu. Kuigi, ega ma tavaliselt õhtuti teleka ees ei istu ka.

Kõrreke käis laupäevasel hommikul bioloogiaolümpiaadil. Pärast tegime sojapallidega suppi. Seda, ma kinnitan, ei juhtu enam kunagi, sest sojapallid tundusid hamba all umbes nagu mingid pöntsakad limused. See oli tõesti jube, minust jäid need  söömata. Aga õhtuks tegime lihavaba kasukat, heeringa asemel panime hoopis konservherneid ja see oli tõesti maitsev.

Niipalju, kui ma aru sain, valmistas üks mu poegadest lindu, teine olevat söönud burgerit. Nihil novi sub sole! (Meie Kõrrekesega mängisime scrabble‘it, sõime mustsõstrašokolaadi, vestlesime bioloogiaolümpiaadist, novellidest, deus ex machinast teoorias ja praktikas ning imetlesime eesti keeles olemasolevaid sõnu. – No kas pole võluv – päkapikk tõi mudilasele kena kimpsu.)

Homme on plaanis ahjujuurikad (see on vähemalt kindla peale minek), lõpetada täna alustatud tööasjad (ei ole viimastel nädalaltel õnnestunud nii sättida, et üks päev nädalas täiesti töövaba oleks), siis tulevad poisid ükshaaval tagasi. Mis tähendab musta pesu ja Väikevennaga õppimist – sealjuures luuletuse päheõppimist – siis ilmselt veel mingit süüa ja lootust, et ehk on nad omavaheliseks jagelemiseks oma reisidest väsinud. Nii et jah, umbes nagu Penelope kangas. Ainult peigmehi pole kusagil.

Õhtuks ehk pannkoogid?

 

Advertisements

One thought on “Kudujad

  1. sehkendaja ütles:

    Kui õde mulle kunagi ca 15 aastat tagasi sojapallidega kastet pakkus, ütlemata, mis see on, siis oli minu vastus: “Mul on tunne, et kui ma rase oleksin, siis hakkaks oksele. Õnneks ei ole rase.” Tema pani neid toidu sisse hoopis sellel kaalutlusel, et neid oli lihtne kodus hoida ja kui oli vaja mingit kastet teha, siis nad võtsid selle maitse juurde, mis maitse sa sinna segasid. Toona, kui ta mulle pakkus, oli nagu seenekaste. Aga oleks võinud ka nähtavasti kanapuljongiga kanakastet teha vms… Peale seda ei ole ma ka sojapalle kunagi söönud.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s